Ooperi edu aluseks ongi suurepärane libreto. Peretütar (Janne Shevtshenko) nägi laulvat revolutsiooni punkari mätta otsast, perepoeg (Mati Turi) aga ähmi täis parteitegelase silmade läbi. Peretütar irvitas venna sinimustvalgeks muutumise üle ja üldse käitus ehtpunkarlikult. Suurepärane rollisooritus! Nöögiti ka perepoja venelannast naise (Juuli Lill-Köster) üle, kõik see ei lasknud lool sentimentaalseks muutuda. Leidlikult oli loodud peretütre nahktagis peika tegelaskuju (Raiko Raalik), kes väitis, et tema ongi see salapärane mootorrattur, kes öölaulupeo ajal suure sinimustvalge lipuga ümber lauluväljaku sõitis. Lipuhoidjaks ta punkarist pruut. See mõjus suure saladuse paljastamisena. Meenub, kuidas Heinz Valk rääkis, et ta oleks ise tahtnud olla see salapärane mootorrattur, kes esimesena sinimustvalge lipu lauluväljakule tõi. Muusikaga paralleelselt näidati tagalaval videokatkendeid meile kõigile teada-tuntud sümbolitest – Alo Mattiisen, legendaarne mootorrattur, Balti kett, parlamendi kell, mis näitas aega, mil 20. augustil võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon jne. Kõik see aitas kaasa ooperi sisu mõistmisele. Mõeldes neile, kes ooperit alles vaatama lähevad, jätan lavaloo lõpu lahti rääkimata. Esietenduse publik lahkus saalist veekahkvel silmadega – nagu ühe tõsise ooperi puhul peabki olema.
Helilooja Rasmus Puur sai laiemale avalikkusele tuttavaks suvisel noorte laulupeol. Tema oli koos Veiko Tubiniga laulupeo ideekavandi „Noored juured“ autor ja samas ka ühe menukama laulupeolaulu looja. „Meie ei taha olla ununev lehekülg aegade raamatus…“ kõlas laulukaare all Rasmuse enda dirigeerimisel. Laulupeo meeleolu on Puur sisse toonud ka oma ooperisse. „Estonia“ poistekoori lauludesse oli peidetud vihjeid kuulsatele laulupeolauludele, väga hästi kõlasid ka ooperikoori etteasted. Lavastaja Roman Baskin oli massistseenid dünaamiliselt ja loomulikult lavale seadnud. Kordagi polnud tunnet, et lava nii paljude esinejate jaoks kitsaks jääb. Kõikide tegelaste etteasted olid ka näitlejameisterlikkuse poole pealt ilusti viimistletud (lavastaja assistant oli Silvi Valdt ja näitejuht Helgi Sallo). Puuri heakõlaline helikeel ja oskus luua huvitavaid muusikalisi karaktereid meeldisid publikule, mida näitas lõpuaplaus, mis kuidagi lõppeda ei tahtnud.
***
P.S.
„Härra Kruusvall, mida tähendab õieti see pealkiri – „Pilvede värvid“?“ küsis väliseesti ajalehe „Vaba Eestlane“ korrespondent kirjanikult 1989. aastal. „Me oleme mitme mehega nuputanud, kuid ikka aru ei saa.“ Kruusvall muutus mõtlikuks ja ütles: „No küllap see tähendab seda, et nii nagu pilved aeg-ajalt oma värve muudavad, pidid ka eestlased aeg-ajalt oma värve muutma.“ (Kavalehelt).
Sirje Vihma – Normet, Tallinn
