Meelelahutus: Karla kalendrisaba – Kuudest ja puudest
Sep 14, 2018
Estonian Life No. 37 2018
Mina olen juba selles eas, kus kõik kuud on ühesugused. Vanasti olid mõned pikad ja igavad, nüid on lühikesed kah igavad. Aga kõik puud ei ole ühesugused. Mõned on küll kogu aeg mehised ja okkalised, aga teistel on eblakate naiste vigurid külles – enne talve ajavad oma pealmised ilbud maha ja lõdisevad mitu kuud aluspesu väel, kuni viimaks tüdivad ja tõmbavad uue eleda undruku selga. No naisterahva loogika, noh – mees talitaks vastapidi.
Kuudega on mul nõnna palju ühist, et minu jutt on kah igav. Kolad küll riiulid läbi, kus need vingemad vürtsid reas, aga keel ei tee enam pipra ja piparmündi vahet, vaatad ja paned kõik tagasi. Ei julge ka üle soolata ja jutt jääbki magedaks. Aga sel kuul paistab, et mul on puudegagi ühist: puud läksid lehte ja minu lora läheb kah lehte. Nii et siis kõigele lisaks on mu jutt veel natuke puine.
No tühja kah – Karla jutt on puine, Peipsi kiisk on luine, aeg on jaanikuine, lind on laulusuine! Oi sa jeerum, kus tuli äkiline riimirünnak! Kui laseks õige sama rada pidi edesi, vast jõuab kuskile välja. Olümpuse arjale vist mitte, aga minu eas on mõisa kardulakuhi kah küllalt kõrge, ole ainult mees ja roni.
Ei enam viitsi ronida, nüid võid vaid vaikselt sonida. Et olid kord noor ja täkku täis, armutuhin sul üle pea käis. Sõnajalg õitses, neiu musu maitses. Mida rohkem piiga perutas, seda enam see poissi erutas. Papad irisesid, mammad virisesid, aknaklaasid klirisesid.
Nüidki veel sooviks, et võtaks kätte ja prooviks. Ronime Roosiga lakka, oleme einte sees vakka, ullama ültse ei akka. Ale lugu, romantikat mitte sugu, aga idüll oleks see küll.
Nüid on sõnajalgu vähe ja needki ei õitsele lähe. Jalg lonkas mul juba ammu, nüid lonkab sõna kah. Aga miskit ikke kokku kokutan ja salaja lehte sokutan.
Kargu Karla
