Hääks näiteks, mulle kaua meeldinud, oli kuidas eesti poisid oskasid nendele vastuvõtmatut käsku täita nii, et kämbust ohvitser aru ei saanudki, et nöögiti tuhandeaastast riiki. See oli see kahe mereeluka käsk. Juttu siiast ja haist, siig hail kas külas või ehk pidi toiduks minema… Kuid tõlkes vist et võit, ole tervistatud. Oodatud vastus tähendas hoopis vüürerit ennast, tänu tolle aja isikukultusele.
Mida aga meie vaprad poisid tegid, oli valjult hüüda Ei ütle! Nii jäädes põhimõtetele truuks, saksmanni kõrvale kõlas aga nii, et oleks õieti lausutud. Mõtelge, miuke hea lahendus, humoorikas otsa.
Tahaks ise sellist lööklauset leida enesele. Mida võiks ka levitada teistele, kui kurvastan meie maailma üle. Sotsiaalmeedia nõmedused, inimeste ajulagedus on vallutanud mõistuse, olen veendunud, et keskmine intelligentsi tase on langemas. Inimesed reageerivad nigu Teise Ilmasõja ajal kramplikult käsu peale, olles hirmus, kartes, et ütlevad midagi, mis käib üldise arvamuse vasta. See põle ju vabaduses elamine. See põle ju enese arvamustele truu olemine kui kardetakse isegi suumulgu avamist muuks kui haigutamiseks.
Tembeldakse vihkajaks või mingiks „istiks“ kui julged küsida, miks? Nigu tolles loomade farmi raamatus, kärssninad on võrdsemad kui teised võrdsed. Kui keegi ainult leiutaks mingi väljenduse, mis kõlab õigena, aga tähendab hoopis midagi mud, oleksin tänulik. Kõrini sellest poliitilisest korrektsusest. Seniks – kui eeskujud lubavad – ei ütle!
Vabarna Volli
