Need kaks sõna olid „metroo” ja „broneeritud”. Kriitik kirjutas, et metrood pole Torontos olemas, vaid ainult Moskvas ja Rootsis. Vist teadmata, et sõna on rahvusvaheline – nagu paljud meie leksikoni sattunud sõnad – Prantsusmaal sündinud. Pariisis oli teadagi enne Moskvat allmaaraudtee (kõrvalmärkus – liitsõnad pole mulle alati suupärased, pooldan lühendit ehk allmaaga sõitu), mis prantsuse keeles on chemin de fer métropolitain ehk pealinna raudtee. Lühend Metro.
Broneerimine on teadagi laen vene keelest, aga sõna, mis on tavakasutuses. Minu raamaturiiulil on enam kui tuhandeleheküljeline Võõrsõnade leksikon, selle kõrval 700-lk Võõrsõnastik. Nagu võite arvata, on meie igapäevases keelepruugis väga palju sõnu, mis on sinna jõudnud teiste rahvaste kaudu. Kas peaksime pooldama soomlaste sõnu üle venelaste omade? Mõlemad naabrid, keeleosmoos toimub tahes tahtmata.
Võttes vastu (oleks võinud kirjutada aktsepteerides, aga see ju laensõna) kirjutaja võimalikku soovi keelt kaitsta kui aatelist, mitte närivat seisukohta, ei saa ma selle kriitikaga aga leppida. Miks? Põhjuseks, mida lugeja pakkus asemele. Torontos olevat tema järgi subway, mitte metroo ja broneerimise asemel oleks võinud kirjutada „reserveerimine”. Esimene on otse ingliskeelne ja teine laensõna nagu „broneerimine”. Tõsi, oleksin võinud kirjutada „ettekinnipandud”, aga see on kohmakas liitsõna.
Tahaksin siinjuures juhtida tähelepanu sellele, et meil on nö linna- ja murdekeelte kõrval mitu väliseesti keelt või murrakut. Olaf Kopvillem tegi juba kaks põlvkonda tagasi nalja selle üle, kuidas me „kottidzhisse” sõitsime. Paljud viivad enne suvilasse sõitu „karbitsa” „draivvei” äärde, jne. Keelekasutus sõltub ka palju asukohamaast. Lõunanaabritel on igapäevakeelde pääsenud jänkitsismid, kängurudemaal ei ütle nad „okei” nagu meie, vaid „fair dinkum”, Rootsis on kohaliku keele sõnade kasutuse kõrval keelde jõudnud ka riigikeele laulvus, mida eesti keeles intonatsiooni tõusu ja languse poolest pole leida.
Mäletan hästi, kui kadunud Leo Koobas selle lehe peatoimetajale kirjutas aastal 2002, olles tema võõrapäraste keelendite õigustamise vastu (Vihje: Eesti Elu nr 37, lk 21, 2002 „Liikudes keele alglättelt edasi”). Koobas kirjutas mainitud artikli kohta nii: „Küsimuseks näib kujunevat, kas meil on oma keele säilitamiseks küllalt rahvuslikku tunnetust, et jätkata keelde vastu võetud ja juurdunud eestipäraste sõnade tarvitamist või lööme käega ja toome sisse võõraid värdjaid.”
Eesti keel on oma sõnavaralt rikas. Saagpaku 1180 leheküljeline Eesti-inglise sõnaraamat kinnitab seda. Vajadusel saame muu maailmaga suheldes pöörduda Võõrsõnade leksikoni poole, kuna paratamatult tuleb sõnu laenata, uusi Aavikuid ja teisi keeleuuendajaid pole esile astunud.
Mind häirivad muidugi anglitsismid. Aga slavofoobilised kommentaarid vene keelest laenatud sõnade kohta näitavad kitsarinnalisust. Nagu Koobas kirjutas, sõna „raal”, mis mulle meeldib palju rohkem kui „kompuuter”, „läptopp” või „arvuti” (mis on arvutamisega tegemist, see on pigem sõnasorija ja internetilainetel liikumise vahend), on pärit esimesest (sovjeedi) vene selle tehnika tööstusest, nimega „Uraal”.
Leo Koobas lõpetas oma kirja „Kauni emakeele kaitseks” sooviga: „Minu kirjaviis on minule omapärane ja võiks jääda muutmata”, vihjates 10 aastat tagasi kehtinud toimetuse kombele avaldada väliseestlaste kirjutisi toimetuse seletusega, autori kirjaviis muutmata, vältides sellega tüli, et keeletoimetamisega oleks kogemata Eestis arenenud keelt kasutatud vastuolus väliseestis väljakujunenud harjumustega.
Kui arvestame põhitõigaga, et me üksteisest siiski aru saame – nii nagu mulk tuli Tallinnas toime, saarlane Tartus (ehk itsitati natuke suurlinnades hääldamise või sõnade üle, aga aru saadi), siis oleks meil mõtet emakeelt kaitsta mitte teadmatusest, vaid haritusest. Mul seda viimast emakeeles ametlikult pole ja vabandan ette ema-isa käest õpitud võimalike vigade, eriti nende eest, mida olen ise teinud omal käel õppides, raamatute ja vestluste kaudu. Ei ma kirjuta nii nagu Tartu Ülikool ehk nõuaks, aga elan Torontos, minu keel on muutlik ning elav, valmis alati konstruktiivsest kriitikast õppima.
Kui aga teadmatusest tuleb anonüümne reageering, millel puudub absoluutne keeleline alus, siis pean kurbusega nentima, et pada sõimas katelt, aga katel julges kirjale oma nime alla kirjutada. Ja ka minu kirjaviis on mulle omapärane, aga emakeelearmastajana tervitan alati keeletoimetaja põhjendatud ning haritud parandusi, mis sisu ega mõtet ei muuda.
Tõnu Naelapea
