Seekord aga sõime koos brunch'i, kuulasime gaidiraja mälestusi ja laulsime laule, mida tundsime laagrist või lauluvõistlustelt. Koonduse korraldajateks olid endine gaidjuht Elin Marley ja nooremgaider Raja Raudsepp. Vahva einelaua valmistas gaidjuht Kristina Kald, teiste praeguste vanemgaidide ja juhtide abiga.
Gaidid ei saa muidugi kokku saada ilma, et mängime mõne mängu. Selle eest hoolitsesid Maarika Hiis ja Eliis Voksepp, kes olid koostanud Rajaleidjate bingo. Mängides õppisime, kui mitmed endised lipkonna juhid kohal olid; kes olid aidanud Kotkajärve sauna ehitamisel; kes ei olnud vist kaardi lugemise õpetamise ajal küllalt tähele pannud ja olid linnamängu ajal ära eksinud; ja kes, üllatavalt, ei olnud kunagi laagris käinud. Jagasime mälestusi mängu abil. Formaalsemat mälestuste jagamist oli ka, kolmelt gaidilt erinevatest ajastutest Rajaleidjate ajaloos.
Kaare Naelapea on alles hiljuti gaid ja juht olnud, nii et laagrid ja kanuuretked on tal värskelt meeles. Kuigi ega see mälust ei kao, kui pead kilekotid jalas, laagriplatsil viibima, kuna kingad on viiepäevasel matkal läbimärjaks saanud. Lydia Van Der Veen oli mitu aastat Rajaleidjate juhiks, kaasa arvatud lipkonna juht, enne kui ta 15 aastaks Eestisse kolis. Ta rääkis, kui palju võimalusi gaidlus talle oli pakkunud – reisimiseks, sõpruste loomiseks, eesti keele harjutamiseks ja üldiselt enda arendamiseks. Eriti mainis Lydia seda, kui tähtis ta sõprus Ingrid Küttiga on olnud – ja kui oluline Ingrid ise on olnud Rajaleidjate lipkonnale üle mitme aasta. Lydia on nüüd Torontos tagasi ja ta vanem tütar Laura oli viimane hellake, kes andis Rajaleidjana tõotuse. Kindlasti õnnestub ka Laural eluaegseid gaidisõprusi arendada.
Endine malevajuht Anne Orunuk astus Rajaleidjaks lipkonna tegevuse alguse lähedal. Ta meenutas häid aegu – kuidas Rajaleidjad alati lauluvõistluse võitsid, kui tema juht oli. Ta meenutas aegu, mis talle palju õpetasid – näiteks Gilwell metsateadusekursus, kus ta oli üks vanemaid osavõtjaid. Oli väsitav ja pingerikas, aga kui lõpptegevuseks ehitatud külakiik sai juhtide poolt kiita, oli kõik väärt. Ta meenutas ka piinlikke hetki – Rajaleidjate albumis pilti, kus Annel oli gaidvorm seljas ja suits suus. Ajad on muutunud.
Koosviibimise teema oligi: ajad on Toronto eesti ühiskonnas muutunud, aga Rajaleidjate vaim kantakse edasi uue nime all. Mitmesajal Toronto tüdrukul on olnud õnn Rajaleidjate tegevusest osa võtta. Olen ise Rajaleidjate juhtidega ja teiste gaididega nii palju õppinud, kogemusi saanud ja koos naernud. Sõprused on ka eluaegsed – olin kõigi nelja oma pruutneitsiga koos Rajaleidjates.
Arvan, et ka minu viiekuusel tütrel Veral, kes oli kokkutuleku kõige noorem osavõtja, õnnestub siin eesti gaidirajal matkata. Kavatsen anda talle ka oma Rajaleidjate uhkuse edasi.
Karin Remerowski
