Muidugi olid siin mängus praktilised tegurid. Töökohtadeta pole olemas ka maksumaksjaid, kes poliitikutele nende magusat elu tagavad. Kuid kui arvestada, et masu oli kõigest 10 aastat tagasi, siis GMi otsus on alatu küll.
Kui minevikus Volkswagen oma maailma kuulsaid põrnikaid asus tootma Mehhikos, siis kiideti seda kui heaks majanduslikuks otsuseks. Tollal ehk odavam auto, mida osta sai, võimaldades keskklassile, kel ehk ei olnud ametiühingukuuluvust, hüviseid transporti.
Nüüd aga, kus isegi uus viimase röögatuse nutitelefon, mida just teismelised, millenniaalid peavad saama, maksab odava, uue auto hinnast vaid 15 korda vähem. Midagi on ühiskonnas parajasti viltu kui esimene, mis on ju peamiselt mänguasi, teine aga ehk oluline perekondadele, et suurlinnades liikuda, on osta nii väikse vahega.
GM firma, mis tõele au andes on olnud oluline tööandja, arvestades selle viimase realiteediga on just Kanada kodanikule näidanud, et firma pole moraalselt maailmakodanike hulka kuuluv. Teadagi, globalisatsioon, ikka kestvate ebavõrdsustega on võimaldanud selliseid alatusi nagu vabrikute sulgemisi jõukas Läänes, uute avamistega vaesemates arenguriikides.
Vanasõna teatab täie õigusega, et ahnus tõukab upakile. GM, keda maksumaksjad kahes riigis lubasid kõikidele asepresidentidele elada jõukuses, peaks piinlikkust tundma. Ning poliitikutel pole kapitalismiga arvestades isegi heas demokraatias tegutsedes mingit abiallikat. Nii ta läheb. Ei need röövparunid kusagile kadunud ole.
Tõnu Naelapea, Toronto
