Nimelt, temake oli äsja tohtri manu. Sealt see nuhtlus algas. Vaat teate ju, teie, kes juba meie küpses eas, et on olemas selline asi nigu kole strool. Seda olla isegi kahte sorti. On hea kole strool ja siis kole kole strool. Minu tohter kinnitab, et mul on esimene. Kertukese oma aga hoiatab, et ta peab teise suhtes olema ettevaatlik.
Nii saigi, et Marga ja Riin sattusid meie hommikulauda. Mina lausa vajan, et pudrus oleks võisilm. Ei, see olevat temakesele kahjulik. Tuleb nüüd mingit keemiat sinna asetada, sealt need kaks nõida ilmusid meie kodurahu rikkuma. Võid asendada ei saa. Lisaks, et kodumaine on võrratu, siinne on kahvatu võrdlusena.
Siis veel sellest kole stroolist. Ja silmadest. Vaat mulle meeldib vahel, eriti nädalalõppudel, kohitsetud isase lehma lõusta otse põrnitseda. Härjasilm on osa minu toidu rügemendist. Nii siinmaal ju öeldakse, et regimen. Kas põle see mitte relvastatud meeste grupp?
Kuid tänu ülemjuhatajale on ka Eier mit Speck toidulaualt kadunud. Teisi sõnu, üits vanakõbõkõ ei saa inämp rahuldusega rasvast lõuga pühkida. No kas see on õiglane?
Teisalt aga tean, et kui rahu majas, siis ehk antakse mõni aasta veel elada. Tuleb kannatada, kuna kui tuhvlialuste seltsi asesekretär tean, et põle tõeste teist valikut. Sellisena lepin hetkel olukorraga kuid kui Marga, Riin koliks mujale, mette meie kööki, pudrulusikale, leivakäärule, oleks hää.
Kõrvalepõigetega saab abielus ainult paar korda hakkama, enne kui vahele jääd. Salaja koju võid veel hiilida. Salaja koju võid tuua, peita, no see on juba teine väljakutse.
Vabarna Volli
