Kaalun oma lapsepõlve, sõja- ja sõjajärgseid aastaid. Läks hästi, kui laual oli midagi paremat leida perast kerikus käiku. Olin tänulik iga suutäie eest, kuna noil aastatel oli kõht vahel tühjem, kui oleks pidanud olema. Nüüd, kui ma Etsi matkides olen üllatuseks vatsa kasvatamas, isegi kui valvan suutäisi, on need päevad nigu halb unenägu.
Meenub aga, kui Saksamaal memm ulatas mulle jõuluõhtul marlisse mässitud kera. Tollal ju ilupaberit ei olnud, marlit aga leidus. Lahti harutades leidsin apelsini. Kuidas ta selle oli leidnud, suutnud osta, ei tea tänaseni, kuna ei osanud küsida. Sellega koosnes ka tema jõululugu.
Memmel olid jõulud just selle hõrgu puuviljaga seotud. Apelsin oli ta nooruses selline rariteet, nigu ta ka sõjajärgselt oli. Aga tema vanemad tegid kindlaks, et kuidagi ikka oli peres tsitrust. Koor hoiti alles, lapsed hõõrusid nahale, et mälestus kauem kestaks, igat apelsiniviilu söödi aeglaselt ja mõnuga.
Selle kombe andis armas ema mulle edasi. Tänaseni saab temake minu käest jõuludeks oranžikarva puuviljakese – nüüd küll mandariini, need on magusamad. Magusa andja saab tavaliselt sellise musi ka. Tasakaaluks verivorstidele, mida paraku leian ainult poolakate käest, kuna unustan alati gaidide käest tellida, ise ei oska neid teha.
Jah, peale ürgse, igihalja sõnumi järgmine oluline jõulukingitus on apelsin. Nii ema õpetas. Õnnistatud jõule kõigile soovib Teie
Vabarna Volli
