Eestlane kõikjal tervitab seda juubelit. On ju oma keel nii määrav. Nagu haridus- ja teadusminister Mailis Reps mullu lausus, keel on meie ühine väärtus ja põhiosa identiteedist. Reps rõhutas, et igal eestlasel on tööd teha keele kestlikkuse, seega ka kultuuri säilimise huvides. Ning teadagi ka arengul.
Keele aastal on, nagu mullugi, ohtralt üritusi, üleriigiliselt. Loodetavasti ka ulgu-Eestis. Igal kuul on mingi keskne sündmus, igale kuule on omistatud spetsiifiline lähenemine. Jaanuar, näiteks, on kirjanduse kuu.
Teame väikerahvana, kuivõrd raske on keelt puhtana pidada, arendada. Vene keele, saksa keele mõjud on minevikust tugevalt olemas. Nüüd on neid anglitsisme niivõrd igapäeva keele kasutusse hiilinud, et puristid ei saa aru, miks neid pooldatakse, kui on täielikult korralik ja ilus eestikeelne olemas.
Saab huviga oodata Rahvusringhäälingu kampaania tulemust, millega otsitakse emakeele kõige ilusamat sõna. Just sõna, mitte lauset nagu kuulus „sõida tasa üle silla“ on põlvkondi kõigile teada. Need neli sõna tõid eesti keelele rahvusvahelisel keelte iludusvõistlusel teise koha. Võitja oli itaalia keel, mis on küll kaunis, aga märksa emotsionaalsem kui põhjamaine eesti keel. Rahvahääletus otsustab võitja. Samuti on käivitatud „Hakkame sõnu sättima“, eestikeelsete terminite loomisele ja säilitamisele, olemasolu rõhutamiseks.
Seda viimast on tõepoolest tarvis. Vaatame kas või, kuidas Torontos enam maakeeles tähtsaid asju ei arutata. Inglise keeles on peetud infokoosolekuid võimaliku uue Eesti Keskuse eesmärke arutades. Et keegi valesti aru ei saaks. Mis on paraku hädine lähenemine ja väärsamm. Kuidas muidu me keelt hoiame, kui mitte selles rääkides. Õpime alati vajadusel juurde, selmet liigtihti minna maailma lingua francale üle.
Tervitame seda keele kaitsmist. Võõrsõnade, anglitsismide ohtrat kasutamist saab ainult vaimseks lodevuseks pidada. Skautidel oli omal ajal vormipluusil märk – mina räägin eesti keelt. Teeme seda veel kaua.
Tõnu Naelapea, Toronto
