See on justkui märk, miks mitte muistsete pärismaalaste sõnum, kes seda lahte- ja jõgepidi koju sammusid. Sealt ka nimi Go Home Bay. Ja meiegi saabusime nagu nemad, vett mööda. Teedevõrk selle rannikuni ei küündi. Omal ajal, sajand tagasi, toodi hooaja alul peenelt rõivastatud suvitajaid siia ühiselt laevaga. Laev tõi vahepeal tellitud toidukraami ja kuidagimoodi jõuti ka pühapäeval lähisaarel peetavale jumalateenistusele.
Saabudes kivikuppelmaastikule päikseloojangu järgselt, rippus õhus soojade männiokaste aroom. Kaljupind ei olnud enam niivõrd kuum, kui krõbisev. Sammal oli kuivuse tõttu lausa lärmakas ja lagunes talla all, tekitades süütunde, et linnavurle esimesed sammud Georgiani lahe litoraali (s.t. rannikuvööndi) UNESCO biosfäärikaitsealal on vaenulikud. (Eesti ainus biosfäärikaitseala on Lääne-Eesti saarestiku biosfääri kaitseala. Ainuüksi Ontarios on neid neli, k.a. Georgian Bay Littoral Biosphere Reserve.)
Kui samblajupid sinu järel allamäge veerevad, on siiras tunne, et meie igaühe ökoloogiline ja ka süsiniku (carbon) jalajälg, millest palju räägitakse, on liiatigi olemas. Seda sama sõnumit kordavad kogu järgmise päeva üürgavad kettsaed vastassuvila ümber. Uut uhket hoonet ümbritsevad 3 hõbehalli surnud mändi – ehitustandri ohvrid. See juur oli jah, antud rasketes tingimustes väga vajalik… Kuid vapper ondatra (ka piisamrott) seda müra ei kartnud. Kanada esmarahvaste keelte kõlaga nimi on muskrat'i ladina- ja ühtlasi ka eestikeelne nimi. Antud Põhja-Ameerika poolvee-eluviisiga näriline on nüüdseks Eestis naturaliseerunud liik. Ja ujus otse meie juurde kadudes paadisilla alla. Eestis kilpkonnasid ei ela, kuid Pärnumaalt külas olev suvitaja nägi kaljudel kahel korral peesitavat kilpkonna. Ja kus lõgismaost juttu… oli kõristi püsti, seekord küll ainult Eesti külalise imetluseks. Eastern Massasauga Rattlesnake (lõgismadu) on ohustatud liik, mis Kanadas elab vaid kahel pool Georgian lahte ja selle saartel. Õnneks on see mürkmadu väga argliku moega.
Lahkumise eel saabus järjekordne taasavastatud lõhn: rammusad piisad kuival kuumal kaljul. Suvepäeval on vihmapiisad kõnniteelgi mõnusalt magusad ninas ja meelel. Tundus, et sammalgi eritas lõhna (väike kergendusohe), kui ta vihmavett rüüpas.
Olgugi, et suvila paigas, kus pole võimalik harida, rohida või pügada, on ühest küljest fantastiline, kuna suunab teistele keskendumistele, olen ise antud tegevuste austaja ja sõltlane. Sest kui kord on kuskil üks vanaema midagi istutanud, ei tahaks niisama katkestada põlvkondlikku järjepidevust. Kunagine perenaine rajas hoolega ühtede taimede kodu just nende kohaleveeretatud kivide juurde ja tee ääres õitsesid just NEED lilled. Kiviktaimla rajal vaheldusid šotisambla heleroheline ja liivatee tumeroheline, keskel suur moon, nagu vallatu oranž purskkaev. Isegi padrikus oli eesti naistel raske mitte iluaeda natukenegi rajada. Alles hiljem, kui kukeharjaliste jäljed kippusid pikka rohtu kaduma, saabus arusaamine, et iga eesti naise aed võõrsil, eriti suvila metsikumates oludes, oli omamoodi märk, muster, väljendus ilumeelest, mille keskel ta oli omal ajal kujunenud. Mis lilled need olid ja kuidas aed kujundatud? Kui teil on meeles, joonistage oma aia või esivanema aia plaan paberile ja meenuta seda vana sirelit ja neid tokkroose. Võibolla on võimalus noorematel istutada asemele selle, mis vahepeal virelema jäänud.
Tegelikult roosad kukulinnupätad polnud päris ainsad lilled tolle kaljukünka tuulest räsitud mändide all. Alul jäi märkamata väike pahmak päevaliiliad (daylilies), mis 100+ aastat vana suvila rõdu ees, kuna need ei olnud veel õitsema hakanud. Keegi vanaema oli kunagi ikka aurulaevaga mõned taimekesed oma pambukeses kohale toimetanud. Küllap isegi mulda nende jaoks kaugemalt metsa alt kaljusüvendisse tassinud. Pisikust on raske loobuda. Samas oli meeldiv tõdeda, et mõnes kohas jääb loodus otsustajaks ja inimene tema aupaklikuks külaliseks.
Riina Kindlam