Varsti pärast iseseisvuse osalist ennistamist nõustus Eesti riigivõim arvama, et Eesti okupeerimine ja siia 400 tuhande NL kodaniku elama saatmine ei olnudki väga räige NL inimsusevastane kuritegu – ning asus Eestit muutma progressiivselt multikultuurseks riigiks. Riigikogu saa-dikud koos ministeeriumide kõrgemate ametnikega unustasid äkki, mida nende esivanemad olid teinud ja saavutanud ning asusid koostama, rakendama ja riiklikult rahastama mitmeid „multikultuuri“ programme, mõjutamaks eestlasi arvama, et nad on aegade algusest alates tahtnud elada koos teiste rahvustega ning peaksid seda ka nüüd tahtma. Kuid Eesti riigi loojateks ja põlisasukateks on olnud siiski ainult üks rahvus – eestlased. Eesti riigiks loomine ei ole olnud kerge meie kaugetele ja lähematele esivanematele. Kõik põhiseaduse „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“ vastuvõtjad on kohustunud „kindlustama ja arendama“ Eestit just sellisena, nagu eestlased olid selle 1939. aasta septembrikuu alguseks kujundanud. Miks ei taheta seda elu eda-siviimise kohustust täita?
Riigivõim ja peavoolumeedia pole justkui tahtnudki teada, et meie esivanemate loodud Eesti Vabariik oli rahvusvahelise riigiõiguse alusel olemas de jure staatuses kogu väga pika okupatsiooni aja vältel, ning et okupatsioonieelses Eestis elas saksa mõisnike järglasi, Vene tsaaririigi ametnikke ja nende lapsi, rootslasi, juute ja veel teistegi rah-vuste liikmeid – täielikult ilma rahvuste vaheliste vaenu ilminguteta. Toona ei olnud vaja koostada vihakõne ja sallimatuse karistamise sea-dusi. Iseseisev Eesti ei võtnud elanikeks inimesi, kellega eestlased poleks tahtnud koos elada. Nüüd on riik nõustunud ükskõik millised parema elupaiga otsijad EL poolt määratud hulgal vastu võtma, neile eesti keelt ja kombeid õpetama ning neid toitma ja majutama paariaastasel õp-peajal. Pärast sellist hoolitsemist, mis on parem kui paljudel meie endi pensionäridel, võivad kvoodi sisserändajad mõnesse teise Euroopa riiki paremat palka teenima minna. Kas selline sisseränne on Eesti seaduste kohane ja vajalik?
Eesti oli eestlaste soovi kohane rahvusriik. Alates aastast 1992 kuni tänaseni on riigivõim ja selle valijad lasknud Eestil üha jätkuvalt võõrapärasemaks muutuda. Vene ja inglise keele kasutamine koos eesti keelega on pidevalt suurenenud avalikus ruumis, päevalehtedes, televi-siooniprogrammides, reklaamides, riiklike asutuste ja ettevõtete teadetel ning mujalgi. Vene keele suurenenud kasutamine võib aidata vene keele teiseks riigikeeleks seadustada soovijaid, kelle väitel Eesti Vabariik loodi pärast seda, kui Nõukogude Liidu (NL) kodanike poolt valitud ENSV Ülemnõukogu oli kuulutanud end Eesti Vabariigi Ülemnõukoguks ning veidi hiljem teatanud, et Eesti iseseisvus on varem olnud õiguslikku olu-korda seatud (ennistatud). Miks osa meist arvab, et baaside lepingu sõlmimise asemel olnuks õigem lasta suur hulk eestlasi asjatult tappa, sest juba aastal 1934 oli teada (NL saadiku viide Lareteile) NL kava Ees-ti vallutamiseks? Miks on tahetud ja tahetakse „Eesti välispoliitika hea tava“ (= ENSV muutmine kapitalistlikuks riigiks) nimel hüljata meie rahvuslik omapära ning mitte nõuda Atlandi harta (avaldatud 14.08.1941) alusel meie suveräänsuse tagastamist?
Eesti riigivõim pole rahvuslikku iseteadvust arendanud ei peavoolumeedias ega koolis. Okupatsiooniaegseid koolinoorte rah-vuslikke ettevõtmisi ja metsavendade tegevusi pole avalikku tähelepanu pälvivalt meenutatud. Teise maailmasõjaga seonduvalt on riik ilmselt täiesti teadlikult unustanud väärikalt tunnustada 70 tuhande eesti mehe võitlused saksa ja soome mundris 1943 ja 1944 vahelisel ajal sissetungi-va punaarmee vastu, sakslastelt saadud relvade ja laskemoonaga. Sin-imägedes ja Lõuna-Eestis võitlevaile kodumaa kaitsjaile ei saanud läänest oodatud abi tulla, sest lääneliitlased olid jätnud Balti riigid NL vallutada. Ainult oma jõuga poleks Eesti võitlejad suutnud poolt Eu-roopat vallutada võivat punaarmeed tõkestada.
Eesti iseseisvuse tagajateks on riigivõim pidanud Euroopa Liitu (EL) ja NATO-t – vaatamata sellele, et EL peab rahvusriike progressiivset aren-gut takistavaks igandiks ning NATO ei saa eestlastele appi tulla, kui Eesti riigikogu tahab seadustada vene keele teiseks riigikeeleks. Valijate mõnitamisena on endine välisminister Paet absurdselt kinnitanud, et Eesti maa-ala Venemaale kinkimine võimaldab ka Venemaal olla meie iseseisvuse tagaja – kui naaber hakkaks meid taas hõivama (ühe käega ründab ja teisega kaitseb!).
Möödunud aastal raamatuna (EESTI OKUPATSIOONIKAHJUD JA IN-IMKAOTUSED, autorid: Peep Varju, Jaak Haud, Anto Raukas, Vello Salo) avaldatud põhjaliku teadustöö kohaselt on Eestile tekitatud okupatsioonikahjud tohutult suured, kuid nende tasumiseks pole NL õigusjärglaselt senini sentigi nõutud. Eesti on Venemaa Föderatsiooni (VF) avalikustamata põhjusel vabastanud suurest maksekohustusest, mis õigustab kõigil, kes seda soovivad, järeldada, et kui pole kahjude hüvitamist nõutud, siis pole okupatsiooni olnud.
Eesti ja Venemaa vahelise maismaapiiri on riigivõim VF nõudel algs-est paigast lääne poole ning Eesti merepiiri mandrile lähemale liiguta-nud. Nende piiride muutmiseks polnud mitte ainsatki põhjust, sest Tartu rahulepingus oli piiride paiknemine juba aastal 1920 üksikasjaliselt kir-jeldatud ning maismaapiir oli ka looduses väga selgelt märgistatud. Õiguskantslerid on kinnitanud, et põhiseadus lubab riigipiire muuta. Õiguskantslerite poolt heakskiidetud lepingute sõnastus aga ei kirjelda, et piire on muudetud, vaid et Eesti ja VF on määranud, et nende kahe riigi vaheline maismaapiir peab paiknema seal, kuhu NL selle paigaldas pärast Eesti okupeerimist. See järeldus kinnitab ilmselgelt, et Eestil pol-nud vaja oma maa-ala VF kinkida. Rahva nõue need lepingud denonsseerida on jäetud vaikides täitmata. Neid Eestile mittevajalikke lepinguid pole Vene riigiduuma veel ratifitseerinud.
Teades, et Eesti põliselanikud on eestlased ning Eestisse aastal 1920 elama jäänud teiste rahvuste liikmete ja genotsiidi eesmärgil hiljem Ees-ti maa-alale elama saadetud NL kodanike Eesti ühiskonda lõimimine ei saa olla mingi rahvusvahelise konventsiooni või Inimõiguste ülddeklaratsiooni nõue, tuleks lõpetada riiklike lõimimiskavade koosta-mine ja rakendamine. Suure tõenäosusega venekeelsed Eesti kodanikud ja elanikud ei soovi oma rahvuslikku identiteeti kaotada ning neil oleks palju mõttekam omal käel lõimuda, kui nad seda soovivad.
Kuna Eesti ei ole kaherahvuseline riik, siis tuleb põhiseadust muuta nii, et riigikogu ja kohaliku omavalitsuse valimise ning rahvahääletustel osalemise õigus on ainult Eesti kodakondsusega hääleõiguslikel ko-danikel. Vähemusrahvuste seadus lubab kõigil oma rahvuse keelt ja kul-tuuri viljeleda ning seda tehti okupatsioonieelses Eestis ilma avalikku tähelepanu ja erimeelsusi tekitamata. See olukord tekiks nüüdki, kui riik loobuks mõttest kaks väga erinevat rahvust üheks muuta – riiklike korraldustega. Eesti ei ole siinseid venelasi süüdistanud siia asumise ja privileegide saamise pärast ning kõik siia saadetud ja nende järglased peaks mõistma, et enne Eesti kodanikuks saamist peaks neil olema vähem õigusi kui põlisrahval.
Ilmselt on nüüd aeg otsustada, kas lubada võimu rakendajatel toim-ida põhiseaduse vastaselt (sh kuulekalt täita EL ja ÜRO soovitused) või anda oma hääl erakonnale, kes on nõus mööndusteta lõpule viima Eesti näoga rahvusriigi ennistamise. Riigi loomisel siia jäänud teised rahvused ei soovinud toona Eesti omapära teistsuguseks muuta, ja praegu Eestis elavad endised NL kodanikud ja nende järglased peaksid mõistma end mitte põlisrahvuseks pidada.
Erakondade programmides määratut vaid pealiskaudselt hinnates võib kergesti jääda märkamatuks, et mõned eespool kirjeldatud tegemata jätmised võivad rahvusvahelise kohtu hinnangul õigustada vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. See oleks ülimalt saatuslik eesti rahvuse püsima jäämisele ning selle olukorra tekkimist ei peaks toetama. Eestit valitsema tuleks valida ainult neid riigikogu liikme kan-didaate, kes kindlalt tajuvad, et eesti rahvus ja kultuur saab üle aegade püsima jääda vaid Eesti rahvusriigis.
Harri Kivilo
