Priit sündis Bernhard ja Salme Parmingu (neiupõlvenimi Kalvet) perre aasta enne, kui Hitler ja Stalin jagasid Ida- ja Kesk-Euroopa nn mõjusfäärideks ning pöörasid eestlaste ja paljude teiste rahvaste elud enam kui pooleks sajandiks pea peale.
Peres oli neli last: Priit, Tõnu, Anu-Irja ja Kaja.
Parmingud pääsesid 1944. a. septembris teise punase okupatsiooni eest Pärnu sadama kaudu vabadusse. Pärast sõda ,,maandusid“ nad Kempteni DP laagrisse. Aastal 1949 avanes võimalus rännata Saksamaalt edasi Ühendriikidesse. Esialgne kodu rajati Seabrookis, seejärel aga New Milfordis (samuti New Jersey’s), lõpuks aga Priidul ja abikaasal Bergenfieldi. Priit ja Lia Parmingu laulatusest on praeguseks möödas ligikaudu 60 aastat.
Priit Parming õppis Uppsala College’is ajalugu. Ka tema noorem vend – 1998. aastal Torontos lahkunud professor Tõnu Parming – huvitus just sotsiaalteadustest. Professionaalselt tegutses Priit aga raskeehituses vanema tööjuhatajana.
Seda tuleb harva ette, et ühest perest siirdub kaks venda USA maavägede eriüksustesse, aga nii see sel juhul oli. Kui Tõnu teenis kaptenina 5. Special Forces grupis (hiljem ülendati teda majoriks) ja käis kahel rotatsioonil Vietnamis, siis Priit veetis kokku 34 aastat reservväelasena USA relvajõududes. 32 aastat neist täpsemalt öeldes 11. Special Forces grupis, kõigepealt allohvitserina ja hiljem Warrant Officer 2 auastmes. Selle üksuse koosseisus sooritas ta ilmselt rohkem kui sada langevarjuhüpet, sageli raske varustusega, tihti veel öösiti, pilkases pimeduses.
Priidu relvavennad meenutavad, et ta oli kaasas juba 11. grupi formeerimise perioodil, 1956. aasta paiku. Tema sõjaväekarjäär viis mitmetele põnevatele missioonidele, näiteks Saksamaale ja Norrasse, teiste paikade hulgas.
Priit Parming oli spetsialiseerunud militaarse luure erialale ja juhtis oma karjääri tipus mitmeid operatsioone Special Forces koosseisus. Osa sellest tegevusest oli salastatud. Tegelikult elas Priit põnevamat elu, kui paljud tema tuttavad ette kujutada võivad.
Kandidaadid eriotstarbeliste vägede ridadesse peavad läbima tiheda sõela, mille käigus suurem osa soovijatest välja langeb. Special Forces’is teenijaid peetakse USA relvajõudude intellektuaalideks. Nad peavad olema füüsiliselt ning vaimselt vastupidavad.
Priit rääkis, et üht meeste jagu (õigemini küll allüksust) oleks sõja puhkemise puhul suunatud ka okupeeritud Eestisse sissisõda pidama. Sellise valmisolekuplaani täpsemaid detaile teadsid vaid tema ja üksikud teised USA kaitseväes neisse pühendatud inimesed.
Põhja-Ameerika idarannikul elavatele eestlastele oleks ülearune selgitada, et Priit Parming meie organiseeritud elus aktiivne oli. Priit kuulus palju aastaid Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ) ja selle Esinduskogu ridadesse. Ta teenis erinevatel aegadel teiste organisatsioonide hulgas New Yorgi Eesti Haridusseltsi, Ameerika Eesti Heatahtliku Seltsi, Eesti Vaba Ajakirjanduse Toetamise Toimkonna, Lakewoodi Eesti Ühingu, ja New Jersey Balti Komitee esimehe ning New Yorgi Eesti Vabadusvõitlejate Ühingu abiesimehena. USA organisatsioonide hulgas kuulus ta Special Forces Association’i ridadesse.
Meeleavalduste ajastul enne Eesti taasiseseisvumist lõi Priit sageli kaasa või aitas sellist tegevust vedada, näiteks siis, kui Nikita Hruštšov 1959. ja 1960. aastal New Yorki külastas. Ikka Eesti eest!
Täiesti omaette pikemat kirjutist vääriksid peatükid Priit Parmingu elust seoses noortetööga, mis oli tema perekonnal veres juba Eesti ajast, aga ka jutt tema ja ta ema Salme panustest eestikeelsesse meediasse (omal ajal ilmus nii Vaba Eesti Sõnas kui Meie Elus ikka ja jälle Salme Parmingu fotosid).
Kirjamees oli Priit juba noorest peale, olles olnud 50. aastatel näiteks skaudiajakirja ,,Viiking“ toimetaja. 1955. a. toimetas Priit ka skautlaager ,,Muistne Eesti“ albumi. Nn ülemineku ajastul (80. a lõpp, 90. algus) nägi Priit vaeva ERKÜ sidebülletääni toimetajana. Lisaks on Priit Parming kuulunud Vaba Eesti Sõna juhatusse. Aastate jooksul on tulnud ridamisi artikleid Priidu sulest.
Tuleb veel kord toonitada, et Parming oli hariduselt ja hingelt ajaloolane. Ta tundis erakordselt hästi Vabadussõja ajalugu ja oli Vabadussõja verd, higi ja pisaraid ehk eesti rahva toodud ohvreid, asjatundlikult hinnata oskav inimene.
Lahkunu tundis erakordselt hästi venelaste-bolševike poolt ajaloo vältel Eesti vastu sihitud õõnestustegevust ja lausa entsüklopeediliselt eesti kvislingite tegusid ning nimesid. Tal oli teiste asjade hulgas uskumatult hea mälu. Priit organiseeris ettekandepäevi ja loenguid nendel teemadel Long Islandil, Lakewoodis ja mujal.
Järgmine osa käesolevast järelehüüdest Priit Parmingule jääb teenimatult lühikeseks. Nimelt panustas Priit pikki aastaid uuemal ajal, käsikäes mitmete isikutega nagu Valdur Pratka, Jüri Tint, Taso Piller, Thomas Vaga, Enda-Mai Holland, Marju Rink-Abel, Carl Skonberg, Vello Prima, Ines Horton ja Juhan Urm – kodumaa noorte abistamisse. Eesti skautide, gaidide ja nende juhtide, aga ka õpilaste toetamine – see on kõik kuulunud Priidu tegevuste sekka. Eriti käis ja käib see Kajaka salga toetuse kohta. Kajaka salga õppeprogrammi kaudu on ligemale veerand sajandit Põhja-Ameerikast antud toetust kodumaal tegutsevale Eesti Skautide Ühingule, Eesti Gaidide Liidule, Kodutütardele ja Noorkotkastele.
Nagu tema 80. a. juubeli puhul kirjutati alles möödunud aastal:
,,Priit on tulihingeline eestluse edasiviija olnud kõik need aastad, tema tegemised näitavad hoolivust ja armastust Eestimaa ja Balti riikide vastu!“
Selge siis, et Priit pooldas demokraatiat ega sallinud kommunismi silmaotsaski. Tal oli kombeks tuletada meile meelde kõiki, keda peaksime aeg-ajalt mälestama. ,,Mehi ja naisi, kes on andnud oma parima, võideldes Eesti eest Vabadussõjas, Teises maailmasõjas ja hiljem Korea mägedes ning Vietnami riisipõldudel.“
Priit leidis, et meil on vaid kaks põhiülesannet. ,,Esiteks, peame tegema kõik, mis meie võimuses, et meie kodumaa säiliks iseseisva ja demokraatliku riigina vabade rahvaste peres ning teiseks, et me säilitame organiseeritud eesti ühiskonna välismaal… Eesti riigil on tänapäeval ainult oht ühest suunast ja see oht on Venemaalt.“ Priit ennustas kaheksa aasta eest peetud vabariigi aastapäeva kõnes, et ,,tulevikus võib jälle korduda situatsioone, kus Eesti rahval on hädasti vaja välismaal elavate eestlaste abi.“
Skauditõotuse tekst ütleb: „Tõotan pühalikult püüda teha parimat, et austada Jumalat, täita kohust Eesti, minu Isamaa ees, aidata kaasinimest ja järgida skaudiseadusi.“
Skaudiseadused on meeldetuletuseks järgmised: ,,Skaut on usaldatav, truu, abivalmis, sõbralik ja rõõmus.“ Ning sellest Priit juhinduski. Üks Priidule lähedal seisnud inimene ütles lahkunule tagasi mõeldes vahetult pärast tema surma: ,,Priit oli aus ja kena inimene.“
Priit teadis kogu elu ilmeksimatult, kuhu poole tema teel on. Sellisena – Eestile ja oma Ameerika kohustustele ustava isiksusena – jääb ta meile ka igaveseks meelde.
Priit Parmingut jäävad leinama lesk Lia, tütar Tiiu ja poeg Toomas, lapselapsed Patrick Jr. ja Colin ning õe- ja vennapojad ning -tütred. Neile lisaks mõistagi ka sugulased Eestis. Valusat ja asendamatut puudust temast jääb kindlasti tundma ka üks üle maailma ulatuv Priit Parmingu sõprade ning relvavendade ring.
Jüri Estam
