Aastaraamat pakub järeldusi läbikukkumistest: piisav ettevaatlikkus on puudunud agentide värbamistel; lääne julgeoleku asutusi on alahinnatud; luureoperatsioonide varjamine ei ole tõsiselt võetud; Venemaa eriteenistused analüüsivad oma vigu ja kohanduvad vastavalt; Venemaa juhtkond siiski arvab, et edukad luureoperatsioonid kaugelt ületavad neid, mis ebaõnnestusid.
Aastaraamat käsitleb ka mitmeid teisi aspekte Venemaa relvajõududest, sisepoliitikast, Venemaa huvi Europarlamendi valimistest, küberluurest, Hiina kasvavast mõjust, ebaseaduslikust rändest, jne.
Välisluure töö eripära on nõudnud täielikult varjamist, millele kaasneb teatav salapära. Miks siis kirjastada aastaraamatut, mis avaldab välisluure tegevuse huvisektoreid ja objekte?
Esiteks, küllaltki ranged piirid on seatud töö avatusele. Info operatsioonidest, luure metoodikast, info allikatest on piiratud. Ei saa nende inimeste, kes Eesti luurega seotud või Eesti riiki abistanud, elu ohtu seada.
Demokraatlikus riigis ei saa enam olla täielikult varjus tegutsemine. Peab olema avatum ning avalikust luure tegevusest teavitada – siiski teatud piirini. Erinevalt ebademokraatlikest riikidest on aastaraamatu kaudu kodanike teavitamine arenenud õigusriigi kohustus. ‘Läbipaistvus' on kaasaegse demokraatia iseloomu osa.
Aastaraamatu ilmumine on üks tundemärk, et Eesti on kasvanud õigusriigiks ning muutub üha tugevamaks ja läbipaistvamaks.
Laas Leivat, Toronto
