Vabastamise teemale lisandus sidepidamine ikestatud Eestiga: ,,Okupeeritud kodumaaga suhtlemisel hoiduda kõigest, mis N. Liidu režiimile kasu annaks.“
Rahvuskongressil Baltimore’i ESTO-l 1976. a oli esindatud 144 organisatsiooni 11 maalt. Seal käsitleti samuti Eesti vabastamise teemat, kuid seekord hõlmas pleenumi päevakord ka rahvuskultuuri, eesti keeleõppe, tegevuse majandamise küsimusi. Allakirjutanu esines teemal ,,Võim ja võimalus rahvusvahelistes küsimustes“ täiskogul ja ,,Informatsioonivõrgu loomine“ töögrupis. ESTO-l ja Rahvuskongressil osalesid USA esindajatekoja ja Kanada senati liikmed, andes oma poliitilise toetuse eestlaste vabaduse taotlustele.
Rahvuskongressil 1980. a. Stockholmis pakkus delegaatidele teistest asukohamaadest põnevust see, kuidas E.V. esindaja peakonsul Ernst Jaakson USAst kohtleb Eesti eksiilvalitsuse liikmeid. Teatavasti tunnustasid lääneriigid ennesõjaaegset vabariigi edasikestmist de jure (ENSV mittetunnustamise poliitika). Sellega lubati ka täisõiguslikke akrediteeritud diplomaate, nagu Jaakson New Yorgis kui ka aukonsulid mujal, ülesandeid täita E.V. esindajatena enne 1991. a. augustit.
Teatavasti eksiilvalitsused üldiselt ei pälvinud ametlikke tunnustusi teiste riikide poolt. Poola eksiilvalitsus Londonis Teise maailmasõja ajal oli harukordne erand. Eesti pagulaspoliitikud ka ei tunnustanud eksiilvalitsust, kuna see seadis ohtu Eesti jätkuvate funktsioneerivate esinduste tegevuse. E.V. saatkond Londonis ja peakonsulaat New Yorgis ei allunud Vabariigi Valitsusele eksiilis.
Rahvuskongressid samuti pidasid Jaaksoni E.V. järjepidevuse legitiimseks esindajaks. Mina koos teistega vaatasime suure huviga, kuidas Jaakson, kellel oli alati reserveeritud aukoht saali eesreas, kohtub eksiilvalitsuse esindajaga. Kas paistaks silma midagi tähendusrikast nende kokkusaamisest?
Veteranpoliitik, eksiilvalitsuse peaminister Heinrich Mark saabub. Jaakson ja Mark viisakalt kätlevad. Mark istub Jaaksoni kõrvale ja mehed vestlevad rahulikult edasi. Olime pettunud. Eestlastele omane emotsioonideta diplomaatia ei pakkunud suurt erilisust. Kahju.
Tulemusrikas Rahvuskongress Stockholmis aitas delegaate ühiskeelele 14-osalise üldresolutsiooni kinnitamisel. Kuigi arutati mitmeid tegevusvaldkondi pagulaskonnas, vabadusvõitlus oli siiski Rahvuskongressil kõikidel fookuses. Apell avalikkusele lõppes järgnevalt: ,,Eesti rahva võitlus ei lõpe enne, kui ta ise saab korraldada oma elu suveräänses riigis, kus on tagatud inimõigused ning valitseb vabadus ja demokraatia.“
ESTO 84 avamisele Torontos toodi kohale TASSi teade, et ESTO on lääne luureteenistuste poolt kinni makstud. TASSi teate kohaselt oli avalduse autor ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Arnold Rüütel. Rüütli sensatsiooniline vihje CIAst sai laiulatuslikult kaetud Kanada meedia poolt, kes pidas uudist nonsensiks ja ESTO peamine eesmärk, vabadus Eestile, sai valjut kandepinda. Suurel meeleavaldusel Toronto Raekoja platsil osales hinnanguliselt 10,000 eestlast, mina esitasin kahes keeles ESTO Vabadusmanifesti ning üks Toronto päevaleht pühendas terve esilehe sellele sündmusele. Mõned aastad hiljem eesti raadio intervjuus tänasin Arnold Rüütlit tema abi eest.
Toronto Rahvuskongressi päevakord kattis eestluse ja eesti keele püsimise probleeme. Kuid raskuspunkt lasus siiski Vabadusemanifesti kinnitamisel. Hüüdlause ,,Eesti vabaduse ja eestluse eest“ põimis lahutamatult kaks mõistet ühte.
Pagulaseestlaskonna selgitustöö, eriti Rahvuskongressidel ja ESTOdel, kus meeleavaldused, oli irriteerinud juba ammu KGBd. Oli vaja pagulaseestlastele suunatud taktikat muuta. Senini värbamiskatsed, desinformatsiooni ning teisi operatsioone tuleb osaliselt asendada ‘kultuurrünnakutega'.
Novembris 1988. a esitas Pavel Toom, okupeeritud Eesti KGB I osakonna (välisluure) ülem kompartei Keskkomitee kinnisel istungil vastava salaplaani pagulaseestlaste pööramiseks nõukogudesõbralikeks. Ta seletas, et tuleb ,,loobuda käsitamast ESTO-t kui Nõukogude-vastast kogunemist ja otsida võimalusi selle kaasmaalaste massfoorumi ärakasutamiseks.“ Tuleks sisustada ESTO'd Ernesaksa ja Tormise muusikaga, Ellerheina lastekoori ja RAMiga jne. Muidugi hiljaks jäänud ettepanek esitati KGB ametniku, mitte ühe tunnustatud kultuuritegelase poolt.
Rahvuskongressil Melbourne’is 1988.a. toimus ajalooline läbimurre. Austraalia Rahvuskongressist võtsid osa rida kodumaa avaliku elu ja kultuuritegelasi, asjaolu, mis andis täiesti uue värvingu Rahvuskongressiks kogunemise põhjusele.
1992. a. New Yorgi Rahvuskongressi päevakorras olid prominentselt isamaalisuse ja Eesti Vabariigi iseseisvuse kaitsmise teemad. Aukülalisena oli mitmeid aastaid GULAGi karmi elu kannatanud Mart Niklus.
Stockholmi Rahvuskongressil 1996. a. arutati sidemete arendamist võõrsil elavate ja kodumaa eestlaste vahel. President Lennart Meri oli kohal. Rahvuskongressist Torontos 2000. a. võttis ta jälle osa koos peaminister Mart Laariga.
Ülejäänud Rahvuskongressid Riias 2004. a, Münsteris 2009. a, San Fransiscos 2013. a olid sisustatud mitmekülgsete päevakorrapunktidega. Oli ammu ilmne, et missioon, mis meid ühendas ülemaailmselt, oli ära langenud. Võime siin esitada ketserliku küsimuse, kuhu on jäänud külma sõja aegne inimeste tõeline ühtekuuluvustunne?
Mitmetahuline mõttevahetus sisustab Rahvuskongresse nüüd ja senini pole meie veel seda ühte hädavajalikku teemat tabanud ega suutnud asetada esikohale. Kuid leiame, et oleme veel kohustatud ajama ‘eesti asja'. Arutelud teemadel nagu keel, kultuur, side riigiga, globaalse võrgustiku tugevdamine on olnud asjakohased, kuid ei suuda äratada neid kirgi, mis kestsid ligi 50 aastat.
Paraku on tuhanded meist välismaal eestluse tolmu kingadelt pühkinud. Mitmetes kohtades on eesti kogukond kaotanud vajalikku kriitilist massi, mille alusel eksisteeris väike, kuid siiski reaalne ühiskond oma sotsiaalstruktuuriga, kus eestlased pidasid vastu, hoides oma idenditeedi ümbritsevast sissesulandusest. Paraku eestlased võõrsil ei saa eksisteerida väljapool laiemat ühiskonda ja seda mõjutavaid tegureid.
Mitmekülgse päevakorraga eelseisev VII Rahvuskongress 2. juulil Tallinnas katab ‘Globaalsete eestlaste' elunähtusi. Korraldajad Leelo Pukk ja Reet Marten-Sehr on tõsiselt pingutanud, et nõusolekuid saada enam kui 15 kõnelejalt, kõik kompetentsed omal teemal, praktiliste ja teoreetiliste aspektidega. Globaalse eestluse lahtimõtestamine pakuks huvi kõikidele, kes on juba otsustanud VII ESTOga kaasa lüüa.
Rahvuskongressidel ja mitmetel teistel foorumitel on luubi all olnud eesti kogukondade kahanemine, kuid pole leitud ühist keelt, kuidas seda senini paratamatut arengut ümber pöörata. Kas peaks siin Eesti riik oma õla veel tugevamalt alla panema, tooma oma poolt tingimusi selleks, et välismaal elades oleks võimalik jääda eesti keelt rääkivaks eestlaseks. Teatavasti äsja loodud ‘Globaalse eestluse' komisjon Eesti valitsuse juures hakkab seda ja teisi eesti diasporaaga seotud küsimusi käsitlema.
Nagu varem öeldud, kaks põlvkonda tagasi tegutseti vabadusvõitluse tähe all ning selleks oli vaja säilitada eestlus, mida okupandid kodumaal ründasid. Kas suudame Rahvuskongressil avastada seda, mis paneb meid samuti meelekindlalt liikuma mitte ainult ellujäämise, vaid meie elujõu tugevdamise suunas?
Midagi on viinud ja viib meid võõrsil siiski edasi – see määratu eesti jonn. Võidupüha 100. a juubelit meenutades soovin Rahvuskongressil just võitjate meeleolu, tarka julgust ja rahvusliku jonni kongressi edukaks läbiviimiseks.
Laas Leivat, Eesti Elu,Toronto
