Tuttavad askeldused, randmelindiga tunnistati väravas suviharjaliseks, nägus kavaraamat torgati pihku, lahked särasilmsed noored soovisid head nautimist. Kuulutasime tuttava noore männi lasipuuks ja veeretasime oma hobujõud ninapidi selle lähedusse.
Esimene mulje oli nukravõitu – polnud kellelegi terekätt ulatada. Vanu tuttavaid nappis, tundsime end kui lapulised võõras pulmas. Ent nukrus hajus ning muutus soojaks rõõmuks, kui reipaid teresid hakkas sadama võhivõõrailt noorilt. Olid nad ikka võõrad? Ei suutnud mõistatada ega söandanud küsida, millise tuttava lapselapsega tegemist. Aegamisi saabus selgus, et Seedrioru polegi eriti muutunud, seda oled vaid sa ise.
Öeldakse, et armastus käib kõhu kaudu. Otsustasime, et küllap see kehtib ka ligimesearmastuse puhul, ja tüürisime einelaua suunas. Vorst ja hapukapsas musta rukkileivaga maitses hea ja tõesti mõjus ka tujule positiivselt. Takseerisime basaari peamajas, vabaõhuturgu õues ja trotsisime isegi mõningal määral lõõmavat päikest, seirates uljaid võrkpallureid ning basseinis sulistavat noorust. Kindel ei või muidugi olla, aga mulje jäi, et naistekandmise võistlusel osales nii mõnigi, kes tassis mitte oma praegust, vaid tulevast naist. Keegi pälvis lõpuks ka raudmehe tiitli. Isik jäi kahjuks tuvastamata, vähemalt siinkirjutaja poolt.
Päevase aktuse korraldajad olid ettenägelikult paigaldanud hiigeltelgi, mille all külalised kõrvetava päikese eest varju leidsid. Teadustaja Krista Eichenbaum palus tõusta ühislauluks „Eesti lipp”. Pärast juhatuse liikme Toomas Ellerbuschi avasõna kinnitati lojaalsust asukohamaale teise ühislauluga „O Canada”. Päevakohase vaimuliku talituse viis läbi õpetaja Mart Salumäe, millele järgnes võidutule süütamine, mille tseremoonias osalesid kohalikud vabadusvõitlejad. Endel Lindaja tõi kohale tõrviku ning ulatas saluteerides aupeakonsul Laas Leivatile, kes tule pidulikult süütas. Heino Sepp saabus lilleneidudega, kes asetasid pärja mälestussamba jalamile. Teise pärjaga sammuti üle väljaku Rüütliristi kavaleride ausamba juurde, kus sama rituaal kordus.
Langenute mälestamistseremoonia viis läbi Valter Tera, rõhutades eesti sõjameeste panust oma maa ja vabaduse kaitsmisel. Mälestuslaulu „Puhake, paremad pojad” esitasid õed Liivi ja Helmi Hess. Kõneleja tänas sõdurite nimel nii laulu esitajaid kui Seedrioru juhatuse esinaist Ene Billingsit lillebuketiga.
Lauri Vahtre aktusekõne oli lühike, kuid sisukas ja mõjuv. Ta rõhutas globaalse eestluse tähtsust, mida Eestis alati ei mõisteta. Et märgata ja tõeliselt tajuda, kui kaugele ulatuvad meie rahvusliku elupuu harud, tuleb minna mõne sellise rahvakillu keskele, jälgida nende pürgimusi ning osaleda nende tegemistes. Kinnitas ühtlasi, et Võidupüha vaim ei ole kadunud ega haihtunud ka tänapäeva Eestis. Seal on üles kasvanud uus põlvkond noori, kes on valmis kaitsma oma kodumaad uue võimaliku ohu eest. Nende hulgas on piisavalt isegi vene rahvusest noormehi, kes on õppinud oma asukohamaad armastama ja hindama ning selle vabaduse eest vajaduse korral relvaga välja astuma.
Õed Liivi ja Helmi Hess kaunistasid aktust kolme eesti rahvalauluga. Esinaine Ene Billings tänas lõppsõnas kõiki osalejaid, nii esinejaid kui telgi varjus kaasa elanuid. Aktus lõppes Eesti Vabariigi hümniga.
Edenev õhtupoolik leevendas päikesekiiri. Kui õhtune kava algas, valitses mõnus soojus ja hämarus luuras alles seedrilatvade taga. Algas noorte daamide lauluparaad, mille vältel tõestati, et mõnikord võivad prohvetid olla kuulsad ka omal maal. Oi, sügav vabandus – kaks kitarriga džentelmeni siiski ilmutas ka ennast. Laulis meile kõigile hästi tuntud Liivi Hess, laulis nooruke Linnea Soots Lowe, lõõritas vanemgaididest võrsunud laulugrupp Leek, hõiskasid Lepiku pere laululinnud Elena, Maarika ja Liina. Kogu selle heliväe ühendavaks lüliks oli igihaljas õhtujuht Killi Mirka, täis nooruslikku särtsu ja ulakavõitu huumorit.
Hakkas hämarduma, kui saabus tänulik Seedrioru juhtkond eesotsas esinaise Ene Billingsiga. Kõik said lilli ja keegi ei saanud lilli, st esinejaile määratud määratu pärg toodi küll kohale, kuid viidi Seedrioru põliste traditsioonide kohaselt mälestussamba juurde. Sinna siirdus kogu seltskond, et osaleda mõttesillas kodumaale, mille sel aastal viis läbi õpetaja Hannes Aasa. Rahvushümni lõpusalmile järgnenud hardas vaikuses jalutati taas ülesmäge.
Hämarus süvenes, jaanilõke ootas süütamist ja lõbutsejate kogunemist. Küllap kusagil seedrite varjus ka sõnajalg õitses ja eks ta õitse ikka selleks, et keegi ta leiaks.
Jaanilõkke korraldaja Lembit Nieländer koos juhtivate kaaslastega – Toomas Heinar, Lia Hess, Olavi Kelle ja Andres Tamm timmis juba pille, kui meie möödunud aastate kogemuste põhjal otsustasime anda neile ette heakskiidu, torkasime oma plekkruunale bensiinitorbiku pähe ja ergutasime ta parema jalaga piitsa andes Toronto poole traavima. Enne koju jõudmist püüdsime mõistatada, kas kapell „Paukuv pakane” on juba oma registrid lahti löönud, et iga kange noormees saaks oma leitud sõnajalaõit hoogsas tantsurütmis keerutada.
Hüvasti, külalislahke Seedrioru! Nägemiseni järgmisel suvel toimuval laulupäeval!
Eerik Purje
