Väga tore, et selline kooskäimise ja koosõppimise koht on järjepidevalt olemas olnud. See, et metsaülikool hiljem Eestisse, Käärikule jõudis, on topelttore.
Lea: Millest te Kotkajärvel räägite?
Epp: Me saime natuke lotovõiduna teemaks emakeelse ülikooli ja tema juubeli. Räägime, kuidas meie ülikool (TÜ on lõpetanud meie pereliikmed läbi nelja põlvkonna) maailma paistab ja ning teeme seda konkreetsete inimeste mõtete toel. Alustame Jaan Tõnissoni juubelist. Olen Tõnissoni seltsi liige ja juubeli tähistamine Tartu Ülikooli aulas oligi uhke algpunkt emakeelse TÜ 100. a juubeli tähistamiseks. Oli ju Tõnisson mees, kelle eestvedamisel ja ka käega lauale põrutamise abil eestikeelne ülikool, aga enne seda ka eestikeelne gümnaasium, Tartusse tuli.
Teine, kelle suhet ülikooliga ja riigiks olemisega tahame ettekandes peegeldada, on president Lennart Meri, kelle juubeliaasta praegu on. Meri on TÜ vilistlane ja erinevate teemade kaudu Eesti suurust maailmas näidanud ja mõõtnud.
Riin: Ütlen Epu tausta avamiseks, et Epp on ajakirjanik ja oli neli aastat Lennart Meri pressiesindaja. Epp valdab neid teemasid väga hästi. Mina olen ise õppinud ajalugu ja etnograafiat, hiljem ka muinsuskaitset. Räägin muinsuskaitse vaatenurka, sest Eesti muinsuskaitse toimub praegusel kujul ka tänu emakeelsele ülikoolile. 1919 avati ülikoolis rahvusteaduste erialad ning esimesed professorid olid kõik seotud Eesti muinsuskaitseseaduse loomisega.
Lea: Mida huvitavat te veel olete teinud?
Epp: Ülikooli jutu jätkuks peame ütlema, et hariduse poole püüdlemine ja selle läbi Eesti asja ajamine on olnud nii ema kui isa poolt väga oluline kaasaanne meie ellu. Olen õppinud ajakirjanikuks ajal, kui meid õpetas Juhan Peegel. Minu õppejõud Marju Lauristin, Peeter Olesk ja teised on andnud poliitilise julguse seista enda eest. Aastatel 1988-89 tähendas õppimine ülikoolis ka väga palju Eesti asja ajamist. Meie isaisa oli ajakirjanik, käinud enne sõda Soomes ajakirjanike kursustel ja peatoimetanud ka „Virumaa Teatajat“, Pärnu-vanaema oli rahvakultuuri vedur Rääma kogukonnas, nagu nüüd öeldakse. Emaisa oli tuntud raamatupidaja, majandus- ja ühiskonnaõpetuseõpetaja. Kahjuks juba noorelt surnud emaema õppis näitlejaks ja oli näiteringide juhendaja.
Oma töisest elust: lisaks president Meri juures töötamisele olen olnud Eesti Hoiupanga esimene pressiesindaja ja me jõudsime Wall Street Journali esikaanele. Mitte sellega, et pangandustulemused oleks olnud väga head, vaid et tegelesime a. 1992, kui kroon oli tulnud, väga suurte heategevusprojektidega. Kirjeldus sellest, kuidas Olari Taal (Hoiupanga esimene juht – L.K.) viis läbi lörtsi väga paljudesse suurperedesse jõulukalkuneid, jõudis WSJ esiküljeuudiseks!
Eesti asja ajamisel on oluline olnud ka aeg, kui töötasin Estonian Airis pressiesindajana. Estonian Airil läks majanduslikult hästi ning Eesti suuremaks näitamine lennukite, lendamise ja lennuajakirja kaudu oli väga tore. Üks oluline projekt minu elus on olnud Eesti Pärimusmuusika Keskusele oma aida ehitamine. See ait on ju ühise korjanduse najal tehtud, võttes eeskujuks nii ERM-i ehitamist 110 aasta kestel kui ka teisi koostöötamise projekte. Ühistegevuse vedamine sobib ja meeldib mulle väga. Igas ametis peab leidma võimaluse, et Eestit suuremaks teha ja paremana toimida lasta.
Lea: Kas ühistegevus on eestlastele omane? Arvatakse, et eestlased on individualistid – igaüks tegeleb oma nurgas. Kas oli raske seda organiseerida?
Epp: Tegelikult me ei ole igaüks omas nurgas. On vaja väikest impulssi ja abi, et me endas ühistegevuse tahte välja tooksime. Vaatame erinevaid ühistegevuse projekte läbi aegade. Kui Riin kolides leidis ajalehed aastatest 1987-88, siis toona ilmusid ajalehes Sirp ja Vasar nimekirjad nendest, kes annetasid Eesti Kunstimuuseumi, Estonia teatri, Eesti Rahva Muuseumi ja Marie Underi mälestussamba ehitamiseks. Ainuke tänu selle eest oli nimetamine ajaleheveerus! Seal oli näiteks Pärnu sanatooriumi üks puhkajate-vahetus, kes korjas terve hunniku rublasid ning annetas need Eesti Rahva Muuseumi ehitamiseks. Kokku korjatud raha eest osteti muuseumile tagasi erinevaid kogusid, mis olid nõukogude ajal mujale „sattunud“. ERM-i juures on tore paviljon, kus nüüd (1. juunil – L.K.) laulupeotuld süüdati. See on ehitatud annetuste rahadest. Erinevatel aegadel on osatud see raha ära kasutada – enne, kui rubla päris ära sulas, ehitati Raadile valmis üks müür. Enne rahavahetust kasutati kogutud raha kiiresti eesmärgipäraselt ära. Tegelikult ühistöö oskus on olemas, peame selle välja otsima ja tolmust puhastama – ja väga palju asju saab tehtud.
Riin: Miks me Epuga teeme kahe peale ettekannet? Oleme hästi palju asju koos teinud. Ka siis, kui need on olnud ühe või teise vastutada. Epu tehtud asjadest võiks veel nimetada Muuseumiööd, mida ta vedas mitu aastat. Eesmärk oli saada muuseumid ühise katuse alla. Mina tegelen praegu Eesti mõisate koostöö edendamisega, olen vedanud mõisakoolide programme.
Enda tutvustuseks lisan veel, et olen Eesti Kunstiakadeemias dotsent muinsuskaitse ja restaureerimise erialal. Väga paljudes maailma riikides ei ole sellist eriala, aga Eestis on. Õpetan veel Hiiumaa Ametikoolis puidurestauraatoreid.
Kuulun ka rahvusvahelise muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOS maailma juhatusse. Muinsuskaitse on ka väliseestlastele olnud oluline. Muinsuskaitse eesmärk on maailma parandada, hoida olemasolevat keskkonda, kontrollida kvaliteetset linnaruumi. Meie ülesanne on kasvatada arhitekte nii, et nad tahaksid teha selliseid ehitisi, mis oleksid tulevikus kaitse all.
Mõisakooli-teema on ka oluline. Kui mõisad 1919. a aadlikelt ära võeti, siis muudeti ligi kolmandik neist koolimajadeks. Praegu pannakse maapiirkondades koole kinni ja inimesed kolivad järjest linnadesse. Kool on üks tähtsamaid maaelu südameid ja kool on tänapäeval ka mõisale parim kasutus.
Epp: Muinsuskaitse on meie ellu tulnud tänu Tallinna Kodulinna liikumisele, mida vedas Tiina Mägi. Olime seal põhikooli lõpust keskkooli lõpuni, käisime igal teisel pühapäeval vanalinnas. See oli siis meie linn, teadsime, kust läbi hoovide ühelt tänavalt teisele minna, kõik hoovid olid avatud. See oli siis kodulinlaste linn ja elas hoopis teist elu kui praegu.
Lea: Te olete mõlemad Eesti Naisüliõpilaste Seltsi liikmed?
Riin: Seltsist võime pikalt rääkida. Urve Karuksi luulekogu esitlusel mõtlesin just sellele, et seltsid ja korporatsioonid on meil alles ainult tänu eestlastele paguluses. 1988 need taastati. Mina olen taasasutajaliige, Epp tuli kohe järgi. Tegelikult olid need juba ka 1980. aastatel vanamoodsad ja mujal Euroopas pigem hääbuv nähtus. Eestis oli aga huvitav proovida kella 50 aastat tagasi keerata. Nüüdseks on sellest omakorda veel 30 aastat mööda läinud. Ja seltsid ning korporatsioonid on täiesti elujõus, neil on väga oluline koht Eesti kultuuris! Nii kodus kui ka maailmas on mingi eriti võimas side teiste eestlastega just tänu seltsidele ja korpidele. Need organisatsioonid ühendavad haritud inimesi, ükskõik mis erialal. Olen väga uhke, et olen seltsi liige.
Epp: ESTO 2000 olin Torontos koos president Meriga. Siis läks nii halvasti, et mitmel põhjusel ma ei saanud minna seltsi koosolekule.
Lea: Kas olete mõlemad Torontos ja Kanadas käinud?
Riin: Käisime 2007. a koos emaga sugulastel külas ja hiljem käisin veel Quebecis UNESCO Maailmapärandi komitee koosolekul.
Epp: Pärast ülikooli sain Eestis esimese Rotary stipendiumi ja läksin õppima Rootsi. Õppisin rootsi keelt koos Rootsi juurtega ameeriklastega ja nemad võtsid mu Ameerikasse kaasa. Sattusin 1990 kevadtrimestriks Chicagosse ja käisin Rotary nr 1 klubis Eestist ettekannet pidamas. Sel ajal käisin kaks korda Torontos sugulastel külas. Proovisime kavaldada, kas saame Eestisse helistada. Teadsime, kuidas Moskvasse helistada, selle koodi asemel valisime Eesti koodi ja siis tuli tohutute lainetena see heli kohale! See oli aeg, kui Toompea lossi ründasid lõssenkistid. Oli väga müstiline, telefonitsi sillaehitamise tunne. Selle 1990. a käigu ajal oli oluline, et käisime koos Elle (Palumäe) ja Maimu (Mölder) ja Andrestega (Loorits ja Kasekamp) Ottawas nõukogude saatkonna ees meelt avaldamas. Fuel the Baltic Road to Freedom – sirvisin hiljuti vanu pilte, kus tühjade bensiinikanistritega käisime nõukogude saatkonna juures Ottawas protestimas. Tegelikult kartsin küll, mis saab, kas võib tekkida kojusõiduga probleeme. Aga ei. Selle vabadusele hoo andmise ürituse järel peatselt vabadus ka tuli.
Torontos on mitu „oma“ kogukonda. On sõpru, kellega saime tuttavaks 1989. a suvel väliseestlastega koos tehtud muinsuskaitse malevas, värvides koos Palmse mõisa aeda. Ja siis on Naisüliõpilaste Selts. Seltsil on Torontos nii võimas ja uhke koondis. On olnud ka Montrealis ja Vancouveris, vilistlasi on olnud teisteski linnades. Olen seltsi ajalugu uurides saanud toredaid teadmisi, mida seltsi liikmed on teinud, kui võimsaid naisi seal on olnud. Kui mitme siia tulnud Kanada eestlase ema on olnud ENÜSi liikmed! ENÜS on väga palju maailmale andnud – seda tuleb uhkusega hoida ja edasi kanda.
Epu ja Riinuga vestles Lea Kreinin
