Nüütse aja tohtrid on targad, panevad oma täpse noosi ära ilma sind nägemata ja rõivist lahti võtmata. See tohter oli lugend minu juttusi ja saand kohe aru, et mul on seniilitõbi ja see on ravimatu. No eakene küll, eks ma ole eland kah omajagu, üks äda peab su siit maa peal ükskord ära koristama. Aga ma ikke tahtsin teada, mis see seniil tähendab. Jusku parem on minna, kui tead, mille kätte kooled. Ärman siis tõlkis selle noosi lihtrahva keelde, et vana inime läheb lolliks ja akkab segast juttu ajama.
No kuule, siis pole ju äda kedagi. Ullemaid tõbesi on ilmas olemas. Näituseks kui noor inime on nii tark, et ajab segast juttu. Natuke lollust laseb elada, aga suur tarkus tapab ära. Aga see aigus on õnneks ravitav ja minu koduapteegis on selle vasta rohtu kah. Ma kõige pealt seletan, kuda see aigus tuleb.
Vata igal asjal siin ilmas on kaks otsa, inimesel kah. Ühega ta mõtleb, teise peal istub. Mõni ajab need otsad segi, aga alati ühte moodu. Ülemise otsa peal istuda ei proovi keski, igaüks saab aru, et ei ole võimalik. Aga alumisega mõtelda proovitasse küll. See tuleb sellest, et kui noorel inimesel on liiga palju tarkust peas, eriti ninatarkust, siis ajab üle ääre ja loksub allapoole. Akkab seda allavajund tarkust kasutama ja ongi kuri karjas.
Rohi selle tõve vasta on lihtne. Natuke kibe nigu kõik õiged rohud, aga avitab. Võta paras madjakas ja läkita üks ea obadus sinna alumisse otsa, kohe on tarkus õiges kohas tagasi ja sinna ta jääb. Ninatarkus muutub väheaaval elutarkuseks ja varsti on mees nii tubli, et vali kasvai vallavanemaks.
Pole need noosid kah nii täpsed midagi. Mõni tohter paneb noosi, aga pärast tuleb välja, et oli naal. Juba ennemuistsel ajal üteldi, et arst, aita iseennast.
Kargu Karla
