EE: Mis viis Teid teatri juurde?
LP: Peasüüdlaseks tuleb pidada ema, kes kogu aeg tegeles teatriga, tema tõttu on mul lapsest saadik see tung veres olnud. Perekonnas oli palju muusikat, laulu ja pillimängu, see nakatas. Huvi tekitasid ka teatrietendused, mida nägin. Põhiliselt huvitas mind inimest tundma õppida. Eriti nõukogude oludes pakkus teatrikool võimalust inimese hingeellu tungimiseks, teisi selliseid ei olnud. Usuteaduse instituut olnuks ehk veel huvitavam. Teater on ju kõikide kunstide süntees: kirjandus, muusika, maalikunst, arhitektuur, kõnekunst – neid kõiki saab kasutada. Tunnetuslikult huvitav õppida tundma ennast ja maailma.
EE: Oma äsjases teatriteemalises vestluses mainisite, et teatritöö võimaldas autoritaarse riigikorra ajal harrastada mõistukõnet, avaldada „keelatud“ mõtteid, mida oli raske kontrollida. Kas see ei toiminud ka vastupidiselt: võimumeelne kõrv võis kahtlustada iga lausutud sõna ja tõlgendada seda oma suva kohaselt?
(Pikemalt 19. juuli 2019.a paberlehes)
Küsis: Eerik Purje, Toronto
