Esimene osa käsitleb väljarände üldiseloomustust, millal ja kuhu mindi, miks ja kui suurel hulgal, vanaolijate ja uustulnukate suhtumist üksteisesse, väliseestlaste organisatsioonide tekkimist mitmel pool maailmas, väliseesti ajakirjanduse algust ja suhteid Eestiga. Teises osas, kus Teise maailmasõja põgenike saabumine läänemaailma oluliselt suurendab väliseestlaskonda, laieneb ja mitmekesistub rahvuslike ühenduste võrk, toimub poliitiline organiseerimine ja algab pagulaste välisvõitlus, tekib intensiivne kirikuelu, laieneb ajakirjandus, läheb hoogu kirjastamine, sünnib pagulaskirjanduse mõiste, süveneb eestikeelne haridus ja kaunite kunstide viljelemine. Autor heidab pilgu ka idadiasporaale ehk Nõukogude Liidu maa-aladel elavaile eestlastele.
Kolmandas osas vaatleb autor liikumist üle riigipiiride mõlemas suunas, virgunud ja ümberorienteerunud väliseestlust. Kodu- ja väliseestlus on asunud tegutsema käsikäes mitmel tasandil. Arvuliselt on aga olukord umbes sama kui sada aastat tagasi: umbes viiendik elab välismaal. Kodu-Eesti kõrval elab Välis-Eesti, mis oli, on ja tõenäoliselt ka jääb.
Teos on varustatud rohke allikmaterjali ja isikunimede loendiga.
Eerik Purje, Toronto
