Mõtlemine on vahel raske töö küll, aga seda peab tegema, et varustus korras seisaks. Iga tööriist läheb kasutamisega nüriks, olgu ta nuga, kirves, vikat vai mõek. Isegi pleiats läheb, aga vat mõistus on ainuke, mis läheb nüriks ainult siis, kui ei kasuta. Akkasin mõtlema, et inime on imelik olevus, oskab igat asja peale selle kõikse lihtsama. Näeb, kuda linnukesed taeva all lendavad ja kohe õpib ise kah lendama. Teab, et kalad ujuvad vee all ja muutkui teeb aga järele. Kas pole naljakas – taeva all linnu moodi lennata oskab, vee all kala moodi ujuda kah, aga maa peal inimese moodu elada ei oska. Ükski lind ega kala talle seda selgeks ei õpeta.
Ennevanasti pidi inime igasugu asju oskama, muidu ei saand elada. Mina arisin põldu, küntsin ja külisin. Kui vili valmis sai, siis lõikasin. Mölder jahvatas terad peeneks ja Kata küpsetas leivaks. Et endale maja ehitada, pidid oskama palkideks puid saagida ja savist telliskivisi põletada. Muist töid sai naabritest sõpradega koos tehtud. Üks oskas ühte tööd paremini, teine teist, üheskoos ja üksteist avitades sai kõik kenaste korda.
Nüid pole vaja midagi osata, nüid saab osta. Kaupmees pole su sõber ega naaber, aga tema müib sulle kõike. Tema käest ostad leiva lauale, ilbud ihule ja katuse pea kohale. Kui ära kooled, müib su omastele kirstu kah, pole vaja puuseppmeistert otsida. Pole enam seda muret kah, et talle maksad. Oia ainult rahakoti suu lahti, küll tema ise teab, kuna ja kui palju ta sealt võtab.
See kõik on kena ja mugav küll, et endal pole enam mingit oskust vaja. Aga sõpru jusku oleks ikka veel vaja ja vat seda kaupmeest ma pole leid, kes neid müib. Kirstu müüvad nad küll, aga leinajaid ei müi. Ise pead endale sõbrad soetama ja leinajad leidma. Ei ole see moodne aeg nii ea ühti kui kõneldasse. Sellest saab isegi nüri mõistusega aru.
