Aga siiski: mu abikaasa Antoni (Ants) Truuvert oli nii tulihingeliselt Robert Kreemi ja nende päevadega seotud, et ei saa jätta kirjutamata. Tema ja Kreem olid mõlemad Kuressaare gümnaasiumi poisid, aatelised eestlased, kellele olid kõik maailma mered põlvini. Kui siis idee hakkas teoks saama ja tõeliste tegijate vahel ametid jaotati, sai Kreemist loomulikult „peaminister” ja Antsust „majandusminister”.
Algas kibe planeerimine, telefonid räägiti tuliseks, Kanada Post töötas neil aastatel kindlasti kasumiga, peakorraldajad said üle maailma juurde palju sõpru ja kindlasti ka vaenlasi. Truuvertite pere kolis oma söögiajad söögitoast välja kööki, sest pereisa võttis selle ruumi üle majandusministri kabinetiks kolmeks aastaks – kaks ettevalmistusteks ja üks “otste kokku tõmbamiseks”.
Mina, pereema Maret, korraldasin koos dr. Hans Sepaga Arstidepäeva, vanem tütar Piret (20) võimles Helene Tiiduse eliitrühmas, vanem poeg Andres (15) tantsis rahvatantsurühmas, noorem tütar Liis (11) võimles Tiiduse noorterühmas ja pesamuna Kaarel (9) laulis lastekooris. Lisaks sellele olid nad kõik gaidid ja skaudid, kelle suurlaager algas Kotkajärvel just päev pärast pidustuste lõppu. Me majutasime kaks gaidi ja ühe skaudi Rootsist ning Antsu õe neljaliikmelise pere Montrealist.
See kõik nõudis täpset planeerimist: kes saab proovi ja koju kuidas ja kellega ja kes viib keda. Ja loomulikult oli planeerijaks, nagu tavaliselt vist igas eesti peres, ema, kelle pea töötas nagu arvuti. Meil oli küll kolm autojuhti, aga ainult üks auto –station wagon, mis mahutas küll palju. Nii et kõik nõudis täpset logistikat. Õnneks tulid Montreali külalised oma autoga.
Pidustuste nädal saabus koos külalistega. Kuulsin kord, kuidas keegi Antsult telefonis küsis, et kuhu te kõik need külalised panite. Ants vastas, et „ma ei tea, kuhu Maret nad kõik paigutas, aga söögilaua all ei ole veel kedagi”. Mina panin oma hambaarsti kontori, mis asus meie oma majas, selleks nädalaks kinni ja paigutasin Montreali külalised selle ooteruumi. Teised said ära jagatud laste magamistubade vahel, õnneks ei olnud kellelgi midagi ka põrandal magamiskotis magamise vastu.
Toitlustamise küsimuse lahendasin sellega, et laadisin külmkapi toitu täis ja panin selle uksele sildi: Aidake ennast ise! Transpordiga oli veidi keerulisem, sest osavõtjad pidid sageli olema samal kellaajal erinevates kohtades, aga seal aitas asjaolu, et meil oli allmaa-raudtee peatus tõesti „ukse all”. Lapsed said kõik kuidagi kohale harjutustele ja proovidele, ja näljast ei nõrkenud ka mitte keegi.
Toredat avarongkäiku ja Eesti Rahva MASSI raekoja väljakul mäletavad kõik, kes tol ajal Torontos olid. See oli absoluutselt võimas. Kõik, kelle jalad vähegi kandsid, olid rongkäigus. Tänavate ääred olid palistatud pealtvaatajatega ja seda ei teagi, kust need kõik tulid. Võtsime osa nii paljudest üritustest kui võimalik ja igal pool oli rahvast massiliselt. Kogu pidustuste eeltöö ajal olid skeptikud tungivalt soovitanud väiksemaid ruume reserveerida, ent Kreem ja Ants võitlesid kõige suuremate eest. Õnneks nad võitsid, ja nagu selgus, polnud isegi neist alati küllalt.
Arstide päev toimus Tartu College'is ja selleks me polnud nõudnud eelregistreerimist, nii polnud meil aimugi, kui palju osavõtjaid kokku tuleb. Arvestasime umbes 30–40-ga. Teaduslikud ettekanded olid organiseeritud, ühe neist pidas dr. Sepp, ühe mina ja paar külalist oli ka. Siis hakkas aga tohtreid uksest sisse voorima! Tuli kokku ligi 90 arsti-hambaarsti ja see „raputas” isegi vana dr. Priit Paasi, kes oli ametlikult Põhja-Ameerika Arstiteadlaste Seltsi esimees. Marutore oli!
Kõige tähtsamal päeval, laupäeval, kui oli lahtisel staadionil Valguspidu, hakkas vihma sadama. Sadas ja sadas – aga minuti pealt, kui pidu pidi algama, jäi vihm üle nagu nõiaväel. Korraldajad hingasid kergendatult ja olid kindlad, et „Jumal on küll eestlane”.
Mina olin transportinud terve oma „kontingendi” kohale, parkinud auto kusagile ja jooksin läbi loikude peatribüüni poole, sest Ants soovis, et ma tema kõrval oleksin, kui peakorraldajaid tähtsatele külalistele esitleti. Ehkki mu kingad olid põhjalikult läbi ligunenud ja lagunenud, seisid need kuidagimoodi seni jalas, kuni ma peo lõpul tribüünilt alla sain. Siis võtsin nad jalast, viskasin lähimasse prügikasti ning jätkasin teed paljajalu.
Kogu kava läks hiigavalt. Mäletan, et eliitrühm, milles Piret võimles, ei pidanud murule pikali heitma, aga Liis väikeste tüdrukutega pidi osa harjutusi selili murul tegema. Kuna see oli kunstmuru, kust vesi ära ei voolanud, siis oli ta läbimärg ja torises pärast omaette. Kui Andres rahvatantsijatega murult ära tuli, võttis ta kingad jalast ja kallas veest tühjaks.
Juubeldamine läbi, kogusin mina oma „karja” kokku ja tõin koju magama. Ants läks koos teiste „suurte ninadega” Lord Simcoe hotelli pühitsema.
Järgmisel hommikul pidin ma oma skaudid ja gaidid koos varustusega varakult Eesti Majja sõidutama, sealt viidi nad bussidega Kotkajärvele. Kuidagimoodi sain kõik seitse noort kotilt lahti, söödetud ja Eesti majja toimetatud. Kui ma sealt koju sõitsin ja Lakeshore Boulevard'ilt Parkside Drive'ile keerasin, istus seal politsei ja andis mulle „kihutamise” eest trahvipileti. Nähtavasti oli pidustuste tempo alles sees ja ma polnud Lakeshore'ilt keerates kiirust küllalt ruttu alla võtnud… Huvitav oli, et see ei „loksutanud” mind üldsegi mitte – see oli nii pisike pahandus kogu selle suure, toreda kordamineku kõrval! Kui koju jõudsin, helistas Ants ja palus endale Simcoe hotelli järele tulla, pühitsemine oli läbi. Tõin ta koju ja me magasime terve ülejäänud päeva. Oli see alles PIDU!!
Maret Truuvert
