Siin Võrus kangastub mulle silmade ette sügis kolm aastakümmet tagasi – Võrumaa muinsuskaitse päevad! Mul on suur heameel, et täna on meie keskel nende päevade pühendunud juht, vabadusvõitleja Valdur Raudvassar. Mul on meeles, kuidas me tookord suure rahvahulgaga külastasime Irboska-tagust Eesti Vabariigi piiri, nagu see oli kindlaks määratud Tartu rahulepinguga ja nagu see piir omal ajal kaks aastakümmet toimis.
Tookord, 1989. aasta sügisel rühkis Eesti vastupanu võõrvõimule pikkade sammudega edasi. Eesti kodanike komiteed panid hoogsalt kirja Eesti kodanikke ja peatselt valiti Eesti Kongress, mis määras uue, esimese sõjajärgse Riigikogu – VII Riigikogu näo. Eesti mitte ei eraldunud Nõukogude Liidust – ta ei saanukski seda teha, kuna Eesti polnud kunagi Nõukogude Liitu astunud. Hoopis Nõukogude okupatsioonivõim lahkus Eesti Vabariigist, mis oli riigina de iure kogu aeg olemas olnud.
Tänane vastupanuvõitluse päev lähtub teatavasti sündmusest, mis leidis aset täpselt kolmveerand sajandit tagasi. See muutis Eesti elu väga pikaks ajaks – lootusetult pikaks ajaks. Eakamad kaasmaalased mäletavad seda kõike liigagi hästi. Ent nooremale põlvele on põhjust Eesti üht rängemat katsumuste aega täna taas meelde tuletada.
Just täna 75 aastat tagasi rebiti Tallinnas Pika Hermanni tornist sinimustvalge riigilipp ja asendati naaberriigi punalipuga. Just täna 75 aastat tagasi hävitati Wehrmachti ja Punaarmee ühiste hoopidega suur osa Pärnu ajaloolisest südalinnast. Siin Võrus aga oli Nõukogude okupatsioonivõim toona end juba sisse seadnud – Võru oli koguni kuulutatud Nõukogude Eesti ajutiseks pealinnaks.
Teise maailmasõja otsustav peatükk sai siis läbi. Vabadus muutus piinavaks unistuseks. Väga kaua kestnud unistuseks. Heaolu ühiskonnas võib vabadus tunduda sama loomulik ja enesestmõistetav nagu värske õhk või puhas vesi. Ent värske õhk ja puhas vesi pole kunagi päris endastmõistetavad. Kolmveerand sajandit tagasi, kui vabadus kadus, tundus see ülima, asendamatu aardena, mille tagasivõitmiseks tuli meeletult pingutada.
Nõnda jäi 22. september Eesti rahva mällu musta päevana, riigi pealinna vallutamise päevana. Just tänasel päeval kolmveerand sajandit tagasi pidas Otto Tiefi legendaarne Vabariigi Valitsus Läänemaal, Ridala kihelkonnas, Põgari palvemajas oma viimase istungi. Et seejärel minna mereranda ja lahkuda kodumaalt ning jätkata võitlust paguluses. Selle valitsuse oli neli päeva varem ametisse nimetanud viimane Vabariigi Presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots. Sellega oli rõhutatud Eesti Vabariigi õiguslikku kestmist ja ka riigi tegelikku toimimist.
Aga, nagu me teame, ei pääsenud suurem osa Otto Tiefi valitsuse liikmetest üle mere vabasse läände. Nad püüti kinni ja saadeti hoopis karmi itta. Enamgi veel, mõned neist mõrvati. Nad olid astunud stalinliku Nõukogude Liidu vastu raskesse, lausa lootusetusse võitlusse. Kuid nad tegid seda siiski. Nad suutsid tuua oma isikliku vabaduse, oma elu ohvriks oma maa ja rahva, oma riigi tuleviku nimel. Ja sellega on nemad – Otto Tiefi valitsuse liikmed – kirjutanud kustumatu lehekülje Eesti riigi ajaloo raamatusse. Nad on haljendavate tähtedega sõnastanud lehekülje, mille me igal sügisel uuesti avame, heidame sellele värske pilgu, et mõõta Eesti mineviku peeglis meie võimalikku tulevikku.
Täna meenutame oma minevikust veel enamat. Vahetult enne Otto Tiefi valitsuse liikmete Kolgata teele asumist lahkus – 1944. aasta sügiskuul – meritsi kodumaalt tervelt seitse protsenti Eesti rahvast, kellest suur osa hukkus Läänemere lainetes. See oli suurpõgenemine! Lahkujate peas vasardas üksainus mõte: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Kui nad oleksid jäänud, leidnuks enamik nendest oma otsa Pagari tänava keldris, Patarei vanglas või Siberi põlislaantes. Eesti kaotas toona väga suure osa oma parematest poegadest ja tütardest võõrsile. Ent nood pojad ja tütred ei jäänud võõrsil käsi rüpes istuma. Sinimustvalgete lippude lehvides nõudsid nad oma uutes asukohamaades Eestile vabadust.
22. septembril aastal 2006 läitis toonane peapiiskop Andres Põder esmakordselt 16 küünalt – Tallinna Toomkirikus. Ja seejärel on ta koos oma abilistega süüdanud 16 küünalt Tallinna Pühavaimu kirikus, Tartu Jaani kirikus, Narva Aleksandri kirikus, Pärnu Eliisabeti kirikus, Viljandi Jaani kirikus, Kuressaare Laurentiuse kirikus, Haapsalu Toomkirikus. 2015. aastal jätkas peapiiskopi lähetust uus peapiiskop Urmas Viilma Paide Püha Risti kirikus ja aasta hiljem Rakvere Kolmainu kirikus. Kaks aastat tagasi süütasid Tartu Pauluse kirikus 16 küünalt piiskop Joel Luhamets, kes on täna jälle meiega, ja linnapea Urmas Klaas. Mullu läitis Valga Jaani kirikus mälestusküünlad taas Andres Põder, peapiiskop emeeritus, keda abistas Valga vallavanem Margus Lepik.
Me oleme ikka ja jälle küsinud: kas neid küünlaid on tõesti vaja igal aastal 22. septembril uuesti süüdata? Ja me oleme ikka ja jälle vastanud: jah, tõepoolest, me peame nad süütama, sest need küünlad on sümboolne osa meie olemisest riigirahvana. Nende küünalde leegis kumab vastu meie ajaloomälu! Need küünlad on tänukummardus meestele ilma kelleta, kelle ohvrimeelsuseta meie poleks täna need, kes me oleme.
Nagu viimastel aastatel tavaks, alustasime tänastki vastupanuvõitluse päeva Tallinna Metsakalmistul Otto Tiefi ja Arnold Susi haual, nende valitsuse liikmetele pühendatud mälestuskivi juures, kus kõneles rahvastikuminister Riina Solman. Teist aastat asetasime vastupanuvõitluse päeval küünla kenotaafi juurde, mis pühitseti teadmata hauas puhkavate Eesti riigivanemate mälestuseks 2017. aasta novembris – Vabadussõja alguse 99. aastapäeval.
Kunagisi Eesti pagulasi ühendav Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu on teinud ettepaneku pidada igal aastal 19. septembrit meeles 1944. aasta suurpõgenemise mälestuspäevana. Kolm päeva tagasi, 19. septembril, tehtigi seda juba teist korda – mälestusteenistusega Tallinna Jaani kirikus. Teenisid Eestis esindatud usutunnistuste kõrgeimad vaimulikud. Kõne pidas peaminister Jüri Ratas, samuti ÜEKN aseesimees Iivi Zajedova. Heliloominguga ilmestasid talitust laulja Ivo Linna, Tallinna Poistekoor jt.
Need 75 tuhat 1944. aastal pakku läinud kaasmaalast olid kahtlemata vastupanuvõitlejad! Ilma nende järelejätmatu võitluseta Stockholmis, Torontos, New Yorgis ja paljudes teistes maailma suurlinnades oleks siiajäänutel ning nende järeltulijatel olnud palju vaevalisem jõuda viimaks öölaulupidudeni ja Balti ketini.
Ajalugu ei saa kunagi otsa. Maailma olemus ei muutu. Elu ja surma müsteerium jääb samaks. Tajume aina selgemalt, et vanad ohud pole kusagile kadunud. Samas näeme, et uued, 21. sajandi ohud on ähvardavalt silmapiiril. Üha enam eurooplasi – Euroopa kristlasi – on hoiatanud: Euroopa on minetamas oma algväärtusi, Euroopa on hävitamas oma juuri. Kuidas suudab aga Eesti tulla toime kahel rindel – nii vanade kui uute ohtudega? Eriti kui meie rahva arv ei kosu, kui meie hällid on pooltühjad! Kui eesti keele kõnelejate hulk ja osakaal Eestis ei taha kasvada. Kui paljud eesti keele kõnelejad lahkuvad oma sünnimaalt. Küllap kahjuks ka siinsest maakonnast.
Eesti keele sära kipub tuhmuma – eriti nooremate kõnelejate silmis ja suus. Üleilmastumine ja massitehnoloogia on toonud kaasa enneolematult ohtliku surve meie emakeelele. See surve on seda ohtlikum, mida vähem me seda tajume. /…/
Looja on hoidnud Maarjamaad! Siin on looduse poolest väga hea elada. Siin ei ole liiga palav ega ole liiga külm. Ei ole siin liiga niiske ega liiga kuiv. Ei ole siin maavärinaid ega lumelaviine. Siin ei ole orkaane ega taifuune. Kuid siin on palju puhast õhku ja magedat vett. Siin on palju metsa, sood ja raba. Palju vaikust. Siin on põldu ja karjamaad. Siin ei ole kitsas.
Miks peab nüüd, mil oleme oma elu peremehed, kodumaalt ära minema? Oleme uuel vabaduse ajastul taas kaotanud seitse protsenti oma rahvast – just sama palju kui suure põgenemise ajal! Toonased põgenejad laususid: „Minna ei taha, kuid jääda ei saa!“ Missugused sõnad on tänaste kodumaalt lahkujate huultel?
/…/
Meie, eestlased, oleme väga vana rahvas. Me oleme siin maal asunud tuhandeid aastaid. Meie riik ei ole hilistekkeline algaja. Meil on sajand riigiks olemise kogemust. Meie riik on vana ja väärikas! Saja-aastase riigina oleme moraalsed ja vaimsed tänuvõlglased selle riigi rajajate ees. Nemad said omal ajal hakkama uskumatuga.
Võimatu sai tegelikkuseks ja eestlased said riigirahvaks, peremeesrahvaks omal maal. See on privileeg, millest täna unistavad mitmed kümned meist palju arvukamad rahvad. Meil on oma riik ja meie riik on vaba! See on väga suur kingitus! Me peame seda mõistma ja seda kingitust hoidma! Ja kinnitama kindla, selge häälega oma tänuvõlga – ennekõike nendele, kelle auks siin pühakojas põlevad kuusteist küünalt.
Tahan südamlikult tänada kõiki, kes kogu hingega on aidanud kaasa tänase vastupanuvõitluse päeva pühitsemisele.
/…/
