Rahvusvaheliselt, lisaks Ottawa festivali eripreemiale, on film võitnud:
Hermína Týrlová nim auhind kategoorias ,,Uus talent vanuses alla 35“ – Sergei Kibus, Zlin Film Festival – International Film Festival for Children and Youth in Zlín (Tšehhi), 2019; parima animafilmi auhind, Busho International Short Film Festival (Budapest, Ungari), 2019; lastefilmide võistlusprogrammi Ex Aequo auhind, Festival de Cinema de Girona (Hispaania), 2019.
Film on osalenud võistlusprogrammides üle maailma paljudel huvitavatel festivalidel, millest suurimad: GLASAnimation Festival (California, USA), Filmfest Dresden (Saksamaa), Shanghai International Film Festival (Hiina), Galway Film Fleadh (Iirimaa).
„Teofrastuse“ maailma esilinastus toimus samuti väga huvitavas kohas, nimelt Antarktikas! Antarktis filmifestivalil Soome teadlaste ja Antarktika uurijate polaarjaamas nimega Aboa.
,,Teofrastus“ põhineb Astrid Reinla samanimelisel lasteraamatul. Kuidas tekkis algne idee teha selle teose alusel filmi? Kellele on film suunatud? Kas Teie filmi teostuses on peidus ka midagi palju sügavamat?
Astrid Reinla „Teofrastus“ oli minu abikaasa lapsepõlve lemmikraamat. Mina avastasingi selle tänu abikaasale. Ja kohe, kui ma selle umbes viis aastat tagasi esimest korda läbi lugesin, sain aru, et pean sellest filmi tegema. Lugu hakkas kohe jooksma silme ees. Minu film on suunatud kõikidele. Tean, et see on liiga ambitsioonikas soov, aga andsin endast parima, et lisada filmi mitu erinevat tasandit, mis kõnetaksid erinevaid sihtgruppe. Põhitasand on suunatud lastele ja noortele, see räägib kaastundest ja hoolimisest. Teine tasand on suunatud vanematele – filmis on kujutatud 80ndate Eestit just enne N. Liidu lagunemist. Ma üritasin ehitada filmi struktuuri üles nii, et see peegeldaks Eesti iseseisvumise lugu. Peategelane kass on justkui Eesti sümbol – algul on ta kodutu kass, täiesti omaette. Siis ta leiab endale ilusa maakodu – see on esimese vabariigi sümbol. Ehitasime selle maja vastavalt meie enda ettekujutusele Eesti-aegsest ideaal-kodust. Kuid mõne aja pärast kassi õnn puruneb, teda viiakse kuhugi rongiga… mis on sümboolne viide küüditamisele. Siis jõuab ta linna, Mustamäele, ühetaoliste hallide majadega ja segaduses inimestega kohta. See viitab loomulikult nõukogude ajale. Ja filmi lõpus naaseb kass koju – Eesti taasiseseisvub, kuid see protsess võtab aega. Film lõpeb mitte klassikalise „õnneliku lõpuga“, vaid kass taastub aeglaselt. Samm-sammult muutub ta taas õnnelikuks. Olen vaadanud palju filme ja kuulanud palju lugusid inimestest, kes olid küüditatud ja tagasi Eestisse jõudes nad ei kohanenud kohe, vaid tundsid ennast ebaloomulikult ja võõras olukorras. Tagasitulek ei ole nii lihtne, nagu võiks arvata.
Filmis on ka kolmas tasand, minule kõige isiklikum. See räägib üksindusest, hirmudest, traumadest ja usaldusest. Olen oma suhteliselt lühikese elu jooksul jõudnud nii mõndagi kogeda ning usun, et kõik need tunded on omased kõikidele olenditele – nii inimestele kui ka loomadele. Kui ise koged midagi kurba, siis sa ei tohiks soovida sama kogemust teistele. Loodan, et see film inspireerib inimesi oma valusatest kogemustest vabanema, soojendab südameid ja muudab inimesi heatahtlikumateks.
,,Teofrastus“ valmis detsembris 2018 ja siis oli ka filmi Eesti esilinastus. Maailma esilinastus oli jaanuaris 2019, nii et ametlikult on see aasta ,,Teofrastuse“ väljalase, rahvusvaheliselt. Kui kaua võttis filmi tegemine aega ja kui palju oli teil filmi tegemisel abilisi ning toetajaid?
Stsenaariumi esimesest kavandist filmi esilinastuseni läks kolm aastat. Algul töötasin omaette, tegin stsenaariumi ja kõik kaasnevad paberid ning joonistasin valmis detailse piltstsenaariumi (storyboard). Siis algas kunstnike eeltöö: animatsiooni testid, kavandid, dekoratsioonid, nukud ja kõik muu. See võttis umbes pool aastat. Meie film on eriti keerulises tehnikas – ma ise nimetan seda „plastiliini realismiks“. See tähendab, et kõik, mida filmis näeme, on tehtud inimeste kätega ja kõik on voolitud plastiliinist. Iga kivike Mustamäe majade paneelidel, iga puuleht ja detail maakodus ja rongis – kõik on plastiliinist ja kõik on andekate kunstnike kätetöö.
Seejärel algas animeerimise protsess. Filmimine võttis aega 7 kuud. Animaator tegi iga päev 3-5 sekundit filmimaterjali. Kassi liigutamine oli kõige keerulisem. Animaatoreid oli meil koguni neli, kuid põhianimaator, kes liigutas kassi, oli Olga Stalev. Peakunstnik oli Pärtel Tall, keda võib nimetada koguni Eesti plastiliini-eksperdiks. Operaator oli Ragnar Neljandi. Nuku- ja dekoratsioonimeistreid oli palju – Nukufilmi stuudio töötajad ja mõned praktikandid. Üks poiss oli näiteks Hispaaniast. Põhimeeskonda oli kokku umbes 20 inimest. Kuid filmi valmimisele aitasid kaasa ka paljud teised. Olen väga paljudele inimestele toetuse ja abi eest tänulik.
Kui filmivõtted said läbi, pidin otsima lisarahastust, et teha filmile helikujundus. Selleks käivitasime Hooandja (crowdfunding) kampaania ning toetajaid kogunes ligi 200. Kui muusika ja heli olid tehtud, ootas digitaalne järeltöötlus.
Kokkuvõtteks – kuigi film on lühike, võttis selle tegemine väga kaua aega ja see oli mu elu üks suuremaid ettevõtmisi. Kuid töö filmi kallal ei ole minu jaoks üldsegi läbi saanud. Tegelen põhiliselt ikka veel Teofrastusega. Reisin mööda maailma filmifestivale ja ka Eestit, näitan filmi kinodes, koolides ja kultuurikeskustes. Pean Teofrastuse Facebook’i lehekülge (www.facebook.com/teofrastusfilm), mis on mõeldud fännidele. Lisaks plaanin välja anda Teofrastuse filmiraamatu, mis räägib pikemalt filmi tegemisest ja festivalielust. Seetõttu võtan Teofrastuse nukufilmifestivalidele alati kaasa ja teen palju fotosid.
4. oktoobril kogunes 280 Eesti haridustöötajat SokosHotelli Viru konverentsikeskuses galaõhtule, kus tunnustati Tallinna parimaid haridustöötajaid ja -tegusid. Nende seas olite ka Teie ja saite 2019. a parima kutseõpetaja laureaadiks. Olite ka aasta Eesti parima õpetaja finalistide seas. Kui kaua olete pedagoogina tegelenud? Kuidas see Teile meeldib? Kus ja mida Te praegu õpetate?
Kõige huvitavam on see, et olen tegelenud õpetamisega vaid kolm aastat, ehk siis miinimumaja, mis on lubatud Haridusministeeriumi poolt, et üldse olla esitatud parima õpetaja konkursile. Olen väga üllatanud ja liigutatud, et mu õpilased pidasid õigeks minu kandidatuur üles seada. Mul on just algamas neljas õpeaasta ja peagi kohtun uute tudengitega. Iga aasta on erinev, aga kõik aastakäigud on olnud väga põnevad ja südamlikud. Iga kord juunis, kui õpilased esitavad lõputöid, on mul olnud väga kurb ja samal ajal uhke tunne – uhke tudengite üle ja kurb, sest meie aeg koos nendega saab otsa. Õpetan kahte ainet: fotograafiat ning heli- ja videotöötlust. Viimane hõlmab kõike, mis puudutab filmi, videot, filmimise tehnikat, montaaži, ja hiljuti olen kaasanud natuke isegi animatsiooni. Neid ained õpetan Tallinna Majanduskoolis kolmele erinevale kursusele: sotsiaalmeedia ekspertidele, e-turunduse spetsialistidele ja kinnisvaramaakleritele. Viimased saavad minult küll ainult oma eriala-spetsiifilist fotograafia lühikursust.
Majanduskool on kutsekool, aga sinna tulevad väga erineva tausta ja vanusega inimesed. Klassis tavaliselt 30-40 inimest, kelle seas on noori, otse keskkoolist tulnuid, aga ka mitme magistrikraadiga inimesi, kes on tulnud end täiendama. Õpetamine annab mulle väga palju. Tudengitega koos õpin ise, koostöö nendega on alati olnud lõbus, põnev ja produktiivne. Mu peamine õppemeetod on see, et ma ei sunni kedagi, vaid proovin nakatada enda entusiasmiga nende erialade vastu, inspireerida, tuua välja igaühe tugevused ja lihvida vigu. Pean tunnistama, et õpetamine on tihti palju raskem, kui näiteks filmitegemine. Samas pakub õpetamine rohkelt võimalusi ka ennast arenguteekonnal edasi viia.
Sel sügisel läksin ise uuesti kooli! Alustasin magistriõpinguid Tallina Ülikooli Aasia Uuringute erialal. Minu fookus on Hiina kultuuril ja poliitikal ning magistritöö teemaks „Hiina animatsiooni 100 aastat kui loomepotentsiaali kõverpeegel: siseriiklike poliitiliste muutuste ja globaalse animatsioonituru mõju Hiina animakultuurile“. Niisiis, teema on minu jaoks ühel ajal tuttav (animatsioon) kui ka täiesti uudne (Hiina kultuur ja poliitika). Hiina animatsioon on üle elanud palju turbulentseid muutusi ja arenguid, kuid jäänud maailma animatsiooni üldpildis teiste riikide varju. See on midagi, mis on minu jaoks huvitav ja teistsugune. Kuidas ma kõike korraga jõuan? Eks aeg näitab. Hetkel leian ennast jooksmas hiina keele tundide, Aasia poliitika ja kultuuri loengute, oma uute filmistsenaariumide ning enda tudengite foto- ja videotundide vahel. Igav mul igal juhul ei hakka!
Milliseid ideid andis Teile Ottawa rahvusvahelisest animafestivalist isiklikult osa võtmine? Kas see oli Teie esimene reis Kanadasse või olete varem Vahtralehemaal käinud?
Sellised suured festivalid alati inspireerivad. Tutvusin paljude toredate inimestega ja sain natuke lihvida oma uute filmide ideid. Ottawa on väga rahulik ja ilus linn.
Kanadas olen enne korra juba käinud. 2014. a osales EstDocs’i festivalil minu abikaasa Kadriann Kibuse dokumentaalfilm „Muhu: Ätsed ja roosid“, ma olin selle filmi operaator. Kuna see film tol aastal võitis, siis järgmisel aastal käisime tänu EstDocs’ile ka Torontos. Mul oli õnn kohtuda Kanada eestlastega. See kogukond on minu jaoks väga oluline ja mäletan soojalt paljusid inimesi. Näiteks seisab mul siiamaani raamaturiiulis Jack Lake’i ajalooteemaline koomiks, mis on minu meelest väga äge.
Millised huvid on Teil veel peale filmitegemise ja kas Teid ootavad ees reisid lähitulevikus?
Mulle meeldib tegeleda paljude erinevate asjadega ja mu huvide pagas on alati täis. Kui mul jääb filmide, õppimise ja õpetamise kõrvalt vaba aega, siis meeldib jalutada ja loodust nautida. Olen looduse- ja loomasõber ning vegan.
Sel aastal osales “Teofrastus” ligi kahekümnel festivalil, millest isiklikult kohal käisin viiel. Novembris ootavad ees veel kaks reisi. Kõigepealt sõidan koos “Teofrastusega” Tokyosse KINEKO lastefilmide festivalile. Siis lähen taas Hiina, seekord Pekingisse, Beijing Animation Weekfestivalile. Igale festivalile, kuhu “Teofrastus” valitakse, ma loomulikult ei jõua. Vahel saadame kellegi teise meie filmimeeskonnast.
Palju tänu Teile ,,Eesti Elu“ lugejate poolt ja soovime suurt edu edaspidises loomingulises töös! Kas on veel midagi, mida soovite intervjuu lõppu lisada?
Suur tänu põnevate küsimuste eest ja soojad tervitused „Eesti Elu“ lugejatele minu poolt.
Loe lisaks: EESTI FILM SAI ERIPREMIA OTTAWA RAHVUSVAHELISEL ANIMAFESTIVALIL