Ta jutustas meile lugusid, koostas meile põhjalikke sugupuid, pani kokku detailselt märgistatud fotoalbumeid ja muidugi oli vanaisa perekonna kokkutulekutel alati oma videokaameraga kohal, et jäädvustada pere kasvamist. Needki materjalid lisati meie ulatuslikku perekonnaarhiivi.
Kuna need allikad on kättesaadavad perekonnaarhiivis, olen saanud rahulikult uurida meie perekonna ajalugu. Olen õppinud vanavanemate ja vanavanavanemate kogemustest, olen saanud uurida, kust perekonnaliikmed pärit on ja kuhu nad rändasid. Tänu sellele olen paremini aru saanud, miks eestlus meie peres nii tähtis on ja kuidas ma ise eestlusesse suhtun. Perekonna lood on väga olulised isikliku identiteeti kujundamisel.
Minu vanaema ja vanaisa aitasid kaasa ka meie kogukonna ajaloo säilitamisele. Nad osalesid Tartu College’i ajaloo- ja kultuuriklubides, näiteks Eesti Kultuuripärandi Klubi tegevuses ja „Mälutungalde“ kirjutamises. Nendes klubides aitasid nad koguda arhiivimaterjali ja elulugusid, mida jagasid meie pere ja kogukonnaga.
Nii nagu perekonna lugudel on oluline roll isikliku identiteedi väljakujunemisel, nii on kollektiivsel mälul ja ajaloo tundmisel oma roll kogukonna identiteedi tugevdamisel. Isiklikud lood ja allikad on koondatud arhiivi, arhiiv omakorda tugevdab kogukonna arusaamist identiteedist. Minu vanaema ja vanaisa lood ja see töö, mida nad aitasid teha Tartu College’i klubides, on osa väliseesti kollektiivsest mälust, mida saame uurida VEMU arhiivis.
Minu alaks ja huviks on olnud uurida, kuidas kollektiivne mälu areneb. On huvitav jälgida samade allikate erinevaid interpretatsioone. Kõik need võimalikud tõlgendused näitavad, kui keerulised ajalugu ja kogukonna identiteedi kujunemine tegelikult on. Mida rohkem allikaid, detaile ja lugusid, seda sügavamalt ja põhjalikumalt mõistame oma kollektiivset mälu ja kogukonda.
Uurisin hiljuti VEMU arhiivis Elmar Tampõllu materjale. Sealt sain lugeda tema kõnet Tartu College’i avaaktusel, kus ta nimetas, et kogukonnana me „säilitame, kuid areneme“. Ta kirjeldab, mis peaks tema arvates arhiividega toimuma ja mida peaks VEMU tegema. VEMU tõesti jätkab seda tööd, mida on varem tehtud ja tänu millele eksisteerivad praegused arhiivikogud. Kuid me peame ka arenema, lisama arhiivi uusi allikaid ja informatsiooni. Seepärast võtab VEMU rõõmuga vastu uusi materjale.
Mul oli õnn kuulda vanaema lugusid otse tema käest, aga aeg läheb edasi ja paljudel pole enam võimalust kuulda jutte otse sellelt generatsioonilt, kes rajas meie praeguse väliseesti kogukonna. Tänu VEMU arhiivile ja kõigile neile, kes on aidanud mälestusi ja ajalugu säilida, saame oma esivanemate lugusid edasi uurida. Seepärast peame jätkama kogude kasvatamist ja lisama sinna uusi materjale ja mälestusi.
Uurides VEMU arhiivi, õpime tundma ja paremini mõistma oma kollektiivset mälu ning tugevdame seeläbi meie kogukonda.
