Aga tegelikult mulle meeldis koolis käia. Karjas muidugi kah. Ja eks mõlemal pool sai midagi õpitud, aga koolis koolmeistrid jõudumööda avitasid, karjameister pidid ise olema. Nüid mõtlen koolipõlve peale tagasi ja kudagi soe tunne tuleb inge kõigi nende koolipreilide ja –ärrade peale mõteldes, kes meiega noores põlves pragasid ja meid kõrvalestast sikutasid. Ega nad meile paha soovind, nende amet oli meist ontlikke inimesi vormida ja voolida. Pold ju nende süi, et vahel vilets toormaterjal näpu vahele sattus.
Mitte ei mäleta enam, misukesest õppetunnist kõige rohkem kasu oli. Aga mis kõige paremini meeldis, seda mäletan küll. See oli vahetund. Vahetund oli lahe tund. Siis sai igasugu tempusi tehtud, tüdrukuid kiusatud ja poistega arveid klaaritud, no ühesõnaga vabaaridust arrastatud. Ükskord akkas rehkenduse tund liiga vara peale, meil Kustaga oli veike mõtete lahkuminek lahendamata. Tema istus minu selja taga ja nii kui õpetaja tahvli juure kirjutama läks ja klassile selja pööras, nii Kusta mulle vasta kukalt virutas. Aga õpetaja keeras ümbre, pani tähele ja ütles Kustale: „Ah arvad, et nüid oli õige aeg anda. Aga varsti tuleb vahetund ja mis sust vaesest mehest siis saab?“ Väärt õpetaja oli. Mis Kustast vahetunni ajal sai, seda võite ise välja rehkendada.
Elukooliga on mitu asja teistmoodu. Kõige suurem vahe on, et elukoolis klassi korrata ei saa, kõik tuleb kohe esimese korraga õigeste teha. Kui ei tule välja, pead tulemustega leppima. Aga mis te arvate, kas elukoolis vahetundi on? Mina arvan, et tegelikult ei ole, aga pead endale ise vahetunni kombineerima. No nigu mina praega teen, lihtsalt ajan tühja lora. Aga seda on vahel kah mõnus teha ja paha pole sest miskit. Vanarahva tarkus ütleb, et ei naer nahka riku ega tühi jutt tükki võta.
