Luule roll me elus ongi tänamatult täpselt sõnastada seda, mida üks kõnetekst iialgi ei suuda. Tänan Sind, Valdur Mikita, mu tänast kimbatust kirjeldamast. Eelmise poliitika-aasta olemust maha vaikida ei saa, kuid mu enda sulg on täpseks kirjeldamiseks liig nõrk ning hing väljanaermiseks liig hell. On olnud haiget tegemise aasta. Tulgu järgmine helgem!
Aga oli ka eesti keele aasta. Jätkugu meil armastust oma keele vastu ka edaspidi nii palju, et seda jagada. Jagada kõigi nendega, kes on koos meiega valmis me keelt kõnelema, kuigi sündinud muusse keeleruumi.
Just armastust keele vastu, mitte kohustust riigi ees peame me jagama, sest armastusest sünnib armastust, aga karmid meetmed tekitavad trotsi. Tõsi, väikese keeleruumi hoidmine eeldab ka nõudlikkust me kaasteeliste suhtes, aga eelkõige peavad nad tahtma olla osa meist.
Keele muudavad ligitõmbavaks tema rääkijad. Kauniks selle rahva luuletajad ja laulikud. Kõlavamad sõnamaalingud tõusevad eestlaste käes ikka lauluna lendu. Mullu suvel saime laulukaare all kokku ja näitasime üksteisele, kuidas selle maa keel laulutuules väga hästigi võib, ikka taevani tõustes üles, meil aidata oma olemisele tähendust otsida. Juba 150 aastat.
Sest inimene vajab oma ellu tähendust. Me peame kuhugi püüdma, sest selliseks oleme me loodud.
Pearusid meil paraku ikka leidub
Tanel Toomi “Tõe ja Õiguse” film pani meid möödunud aastal veelkord oma rahva hinge vaatama. Mis teeb meid, eestlasi, õnnelikuks? Kas üks põlvkond peab ennast ohverdama, et järgneval oleks kergem? Ja järgmine omakorda ennast selleks, et eelmine tunneks – nende ohverdus läks asja ette, sest ka nende lapsed jätkavad sealsamas, samamoodi? Kas see on õnn või needus, kui kõik jätkub samamoodi?
Aga kõik ei sõltu ju inimesest endast. On suur õnn kogu rahvale, kui saavutatu vilju ei vii meilt miski suurem, väline hoovus ja saame anda oma lastele edasi oma maa ja selle paremaks tegemiseks tehtud töö niimoodi, et nad saavad edasi ehitada.
Muidugi, kui nad tahavad – armastusega loodut tõenäoliselt tahavad, suurest vaevast sündinud kibedusega kujundatud tulevikku aga pigem mitte.
See lõppev kümnend, 21. sajandi teismeliseaastad, on meie jaoks siin maakera punktis olnud edukas ja õnnelik. 30 aastat rahulikku ja järjekindlat arengut on loonud meis mulje, et meie isiklik ajaloo lõpp on kuidagi käes või käeulatuses. Saatuslik oleks arvata, et võime endale nüüd juba igasuguseid krutskeid lubada, sest see, mis saavutatud, ei saa enam kuhugi kaduda.
Jah, natuke muidugi saame – ega me ju tahagi Vargamäel elada, kus Töö on see, mis kõige tähtsam. Andrese peres osati ka ikka mängida, tõsi, pigem nagu vargsi, et rõõm liiga silma ei paistaks.
Pearu oli pealtnäha justkui lõbusam tegelane, aga tegelikult oli tema naljades ja tegemistes väga kõva annus kibedat kiusu, mis riivas valusasti ja seadis alailma ohtu nii tema enda tööga kui ümberkaudsete pingutusega loodu. Neid Pearusid meil paraku ikka leidub.
Eesti riigi pikaajalise julgeoleku ehitamine peale Nõukogude vägede lahkumist algas päeval, mil peaminister Andres Tarand julges öelda – Eestil, nii nagu paljudel teistel Euroopa riikidel peale II maailmasõda, tuleb minna edasi piirides, mis erinevad II maailmasõja eelsetest. See ei tähendanud Tartu rahulepingust lahti ütlemist.
Selleta ei oleks meile kunagi avanenud NATO uks. Jah, meil on ikka veel ratifitseerimata piirileping – me peaksime üritama järjepidevalt seda sammu ära teha. Kuid meie toonast kinnitust, et töötame piirilepingu saavutamise nimel, meie siis veel tulevased NATO liitlased uskusid. Me saime NATO-sse ja me pidasime sõna.
Urmas Paet on piirilepingule alla kirjutanud koguni kaks korda. Piirilepingu ratifitseerimist toetavad nii Jüri Ratas kui ka Jüri Luik. Nad kõik on Andresed – kuigi nimeldasa on neist seda vaid see üks, Tarand – kes töötavad selle nimel, et meie lastel oleks turvalisem, parem. Me oleme seda lubanud oma liitlastele: Eestil ei ole territoriaalseid pretensioone oma naabrite suhtes. Aga mis Pearudel sellest.
Eesti riik, andes endale küll aru, et rahvusvaheline õigus on painduvam kui väikeriikidele meeldiks, on siiski püüdnud alati vähemalt ise täita kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid ja iseendale võetud kohustusi selleks, et meil oleks moraalne õigus teistelt sedasama nõuda.
Oleme eelkõige teinud tööd iseendaga, loonud vaba riigi, õigusriigi, andnud võrdsed võimalused kõigile ja olnud hea ning usaldusväärne partner oma sõpradele ning vähemalt järjekindel ja ettearvatav neile, kellega me samameelsed tingimata ei ole.
Selle pea 29 aasta jooksul on meie suhtes tekkinud Usaldus. Eelmisel aastal otsustasid maailma riigid üheskoos, et Eesti väärib kõrgeimat võimalikku usaldust, mida teised riigid saavad ühe väikeriigi vastu üles näidata. 1. jaanuarist võttis Eesti kohustuse ja vastutuse osaleda igapäevaselt kahe aasta jooksul maailma kõige keerulisemates, kõige raskemates ja kõige valusamates aruteludes.
On ka küsitud, milleks meile seda julgeolekunõukogu vaja oli, kui lilled, mis meile 1. jaanuaril justkui ulatati, muutusid kaktusteks juba mõned päevad hiljem. Nii ei tohi meie panust rahvusvahelisse diplomaatiasse vaadata.
Meie töö julgeolekunõukogus ei pidanudki olema lihtne, selleks on meie maailm igal ajahetkel liiga keeruline, valus ja ebaõiglane. Aga me läksime. Samamoodi, nagu lähevad mitu korda aastas meie missioonisõdurid. Samamoodi, nagu tulevad meie juurde NATO liitlaste sõdurid. Tegema oma tööd, mida tehakse ideaalide nimel, teades, et me neid ideaale iialgi päriselt ei saavuta.
Tänu julgeolekunõukogu liikmekohale on maailma kriisid meie ühiskonnas rohkem kõne all. Loodetavasti mõistame seeläbi kodus üha paremini, milline õnn on niisugune rahu ja julgeolek, mis on praegusel Eestil.
Rohutirtsude eeskuju sipelgaid ei kasvata
Oleme harjunud, et meie maailm on ilus, mitmekesine ja liigirikas. Vargamäel kasutada olnud tehnoloogia – peamiselt labidas Sauna-Madise mõhnalistes kätes, Krõõda või Mari hell puudutus palavikus lapse laubal – ei suutnud looduse loomingut, ümbritsevat keskkonda, paraku ka inimese elu teistsuguseks teha.
Praegu me muidugi suudame. Aga nüüd tahame me võimatut – muuta omatahtsi seda, mis meile vaja ja teha seda nii, et samal ajal looduse looming seal, kus see meile oma algses puutumatuses meeldib, ikkagi alles jääb. Nii ei saa. See on võimatu.
Andrese moodi tuleb meie põlvkonnal tööd teha, et järgmistel põlvkondadel ei oleks vaja küsida: “Kuidas te julgesite?”. See on raske, paiguti lootusetuna tunduv võidujooks ajaga. Võidujooks muidugi selle nimel, et päästa Maa sellisena, nagu me seda tunneme ja vajame. Aga ka võidujooks selle nimel, et olla esimeste ja nutikamate kohanejate hulgas.
Meil on Vargamäe Andresega võrreldes oluline eelis – meie lapsed lausa nõuavad, et me kõvasti vaeva näeksime ja elusa ning ilusa maa tööstusajastu saastast puhastaksime. Vargamäe lastel oli soovi korral, kuhu minna. Meie omadel ei ole.
Meie lähimad partnerid, kellega toimetame ühisel energiaturul – Põhjamaad – on otsustanud, et nendest saab piisavalt puhast energiat tootev ja isegi eksportiv regioon. Eestil on piisavalt energiaühendusi põhja ja lõunasse, et muutuda passiivselt kliimaneutraalseks. Aga miks me peaksime selles muudatuses leiduvad võimalused kasutamata jätma?
Kui me juba oma energiasüsteemi ümber kujundame, saame kindlasti parandada ka varustuskindlust. Meil oli õnne – sügisene torm Võrus lõppenuks palju hullemini, kui õues oleks olnud käre külm. Aga meie kriisideks valmisoleku plaan seisab juba mitmeid aastaid põhimõtteliselt sahtlis, rahatuna.
Kulutuste järgi SKT-st ja meie Kaitseväe arengukavast tulenevalt suudab Eesti ennast kindlasti kaitsta liitlasvägede saabumiseni ja edasi nende toel. Aga pudelikael on kardetavasti täna hoopis mujal. Kuidas saada hakkama, kui tankla, kust võiks tuua kütust haigla generaatorile, ei tööta, sest elektrit ei ole?
Riigina suhtume oma tulevikukatsumustesse ikka nagu rohutirts, kes talvevaru kogumise asemel muretult siristab. Võib-olla on meie läheduses mõni abivalmis sipelgas, mine tea, aga suurema ulatusega looduskatastroofi puhul on oht, et sipelgatel meie piirkonnas on täpselt samal ajal vaja täpselt sama varustust.
Kui riik suhtub nõnda, et kriisi ei pruugi kunagi tulla, tormituuled võivad Eestist alati mööda minna, laiaulatuslikud metsatulekahjudki toimuvad ikka kusagil mujal ja isegi pensionipõlveks kogumise osas võib igaüks vabalt ümber mõelda – siis mõjutab see kodaniku mõttemaailma. Rohutirtsude eeskuju sipelgaid ei kasvata.
Meil oleks tegelikult tarvis oma turvatunde jaoks senisest enamgi säästa. Muidugi vajame me hoolduskindlustust, mis tagaks mitte ainult patsiendi, aga ka teda aitavate inimeste inimväärse toimetuleku.
Sest kuigi meie abi vanuritele ja puuetega inimestele kasvab ja areneb viimasel ajal päris kenasti, mõistmist tuleb justkui juurde, siis praeguste ressursside juures ei saa kuidagi öelda, et hooldajad, nende emotsionaalselt ja füüsiliselt rasket tööd arvestades, saaksid õiglast palka.
Aga kuidas ikkagi nii olulisi uusi kindlustunde sambaid istutada vast väljajuuritud pensionisambast jäänud auku? Kes veel usub riigi pikaajalist lubadust?
Meie ettevõtjad saavad hakkama
Vahel tundub meile, et see, mis Eestiga on kolmekümne viimase aasta jooksul toimunud, eriti viimase kümnendi kiire majanduslik areng, on tulnud justkui iseenesest. Et see kõik juhtunuks niikuinii.
Tegelikult on Eesti majanduslikult edukas ja turvaline riik sellepärast, et pidevalt ja ühtegi valimistsüklit raiskamata on osatud leida häid ideid. Praegu tundub meie nutika seadusloome masinavärk kinni jooksnud olevat, mis võib kätte maksta 10-20 aasta perspektiivis.
Eesti vajab lubavat seadusandlust selle jaoks, et võtta kiiresti kasutusele uusi tehnoloogiad, lasta tehisintellektil õppida suurtest andmemahtudest, kaevandada nii riigi kui eraettevõtete käes olevaid andmeid iga inimese seisukohalt turvaliselt. Selleta ei saa areneda tulevikku sobituv majandus, mis toetaks kõrgeid palku ega saastaks loodust.
Väga vähe oleme möödunud aastal arutanud, kuidas sisuliselt parandada Eesti konkurentsivõimet just tehnoloogiasektoris. Konkurentsivõime, sõbrad, see ei juhtu, seda luuakse.
Põhjendatud on ka küsida, kuidas tulevad toime majanduse traditsioonilisemad valdkonnad, sest need on sama tähtsad. Meie ettevõtjad on ülimalt paindlikud, nutikad ja leidlikud. Eesti Panga andmetel tuli 2018. aasta majanduskasvust kolmandik võõrtööjõu arvelt, kuigi selle kasutamine on meil piiratud. Eelmisel aastal juba pool. Meie ettevõtjad saavad hakkama. Ega Vargamäe Andreski ise kraavi visanud, mis seal salata.
Aga on murekohti. Näiteks uuematel puidutöötlemise tehnoloogiatel põhinevad Eesti ettevõtted saavad maailmaturul hästi hakkama, aga puidusektor tervikuna hakkab vaikselt kaotama neid, kellele pidev tehnoloogiline uuenemine üle jõu on käinud.
Kuidas me aitame puidu-, tekstiili- ja teistel tootvatel ettevõtetel oma tehnoloogiat muuta? Või siis oma tootmisalast kogemust hoopis maailma odavamatesse tootmispaikadesse kolida?
Kui Soome riigi SKT inimese kohta 1997. aastal oli sama suur kui meil täna, panustasid nemad teadusesse 2,7 protsenti oma SKT-st. Rootsi aga vastavalt 1995. aastal koguni 3,1 protsenti. Seepärast polegi Rootsi ja Soome praegu mitte lihtsalt ühed keskmised Euroopa majandused, vaid maailma rikkaimad riigid.
Otsustades Eesti riigi panuse järgi teadus-arendustegevusse, oleme meie pigem rahuldumas sellega, mis meil on. Seda pole vähe, maailma üldist pilti arvestades on seda isegi väga palju.
Aga me ju tahame, et elu läheks edasi, läheks edasi puhastel tehnoloogiatel põhineva majanduskasvu abil!
Millega Sa tegeled, armas riigikogu?
Ma tunnen suurt nukrust, kui mõtlen sellele, mida kõike võiksime ja peaksime arutama, selmet otse meie parlamendis nautida ebaviisakate rumaluste rääkimist ja sellest tulenevat Pearu-tunnet.
13. jaanuari Õhtuleht kirjutab: “Üllatus Riigikogus: peaminister Ratas ja opositsioon suutsid ärapanemise vahele ka asjalikku arutelu pidada”. Kuidas me selleni jõudsime? Millal muutus asjalik debatt mees-hammustas-koera-tüüpi uudisväärtuslikuks sündmuseks?
Millega Sa tegeled, armas riigikogu? Meil on ju parlamentaarne riik, mitte keegi peale Sinu ei saa Eesti arengut eest vedada! Sul on palju vabadust ja palju õigusi, muuhulgas võimalus moodustada Eestile valitsus ja iga Sinust loodud valitsus on kahtlusteta ja kõhklusteta legitiimne. Aga sellest veel ei piisa! Palun, tee oma tööd! Kaitse iseenda väärikust, mõista Eesti võimalusi, toetu senisele heale ja ole tulevikuks valmis!
Igal ajajärgul on vaja teha kahte sorti poliitilist tööd – analüüsida tehtut, parandada mineviku vigu ja märkamata jäämisi ning püüda aimata tulevikku, otsustamaks, mida vajame nüüd selleks, et tulevikuks valmis olla.
30 aastat oleme selgelt paremad olnud edasitormamises ja nõrgemad kõrvalmõjude haldamises. Oleme saanud targemaks – muuhulgas ka läbi meie poliitilise maastiku ümberkujunemise – millist mõju võib avaldada kõrvalmõjude tähelepanuta jätmine.
Ausaid vigu tehakse poliitikas alati. Aus viga, mis ei tulenenud tegijate hoolimatusest, vaid lihtsalt oskamatusest märgata, on regionaalse arengu ebaühtluse, sotsiaalse arengu nõrkuse, kasvõi käest ära väikeste kohtade eluliini – teede – taga. Meil on kohalike omavalitsuste rahastamise mudel, milles on liiga vähe ruumi iseseisvaks otsustamiseks.
Peame neid vigu parandama, aga ei saa ka loobuda tuleviku püüdmisest.
Head asjad ei ole meiega juhtunud, me oleme need asjad võimalikuks teinud. Otsustades ja luues, poliitilistes vaidlustes ja sealt sündinud kompromissides. Kõik see, millele täna tõmbame joone alla ja ütleme – küll on hästi tehtud, on meie enda töö tulemus. Ja kõik see, millele ei saa, on samuti meie enda tegemata jätmiste tulemus.
Riigikogu Pearud teevad oma valijale suurima võimaliku karuteene – nende tehtud asjalikkegi ettepanekuid ei kuulda, kui nad on teised inimesed lukku solvanud. Ja eriti kurb on kuulda, et tihti lähevad nii solvaja kui ka solvuja seejärel koos kohvile, tehtud tööga justkui rahul olles, võib-olla andmata iseendalegi aru, et tulemust – Eesti elu edasi viivat otsust – ju ei tulnud.
Lõpetaksin Lennart Meri sõnadega: muutuvas maailmas võidab see, kes maailmaga kaasas käib, käib natukene kiiremini kui maailm. Jõuab maailmast ette, oskab ette näha neid küsimusi, neid lahendusi, mida elu talle ette seab.
Aga tänapäeval peab siia lõppu kindlasti juurde lisama väikese soovituse ka selle kohta, kuidas tuleviku aimamise vaidlustes tülli minemata Eesti elu edendada. Oskar Loorits, Eesti Rahvaluule Arhiivi rajaja, on kirjutanud:
Linnuriigi kirev mitmekesidus pole ässitand meie esivanemaid
vastastikusele vaenule, vaid just sallivusele ja iga linnu erineva laulu
õigustamisele ühises üldises eluorkestris, kus heliderikkus ei
kahjusta, vaid aina suuremat mõju saavutab, kui aga paremat
koosmängu osataks organiseerida.
Igal linnul oma laul. Hoiame meie kallist Eestit!
Kersti Kaljulaid, Eesti Vabariigi president
