Mina pelgan, et inimsugu sureb sedasi välja. Lapsi enam ilma ei sünni. Lapse sigitamiseks läheb ikka veel kahte inimest vaja ja need kaks peavad seda kolmemeetrist vahemaad kohe kõvaste lühendama, ikke nii, et vüüsiline kontakt kah tekib. No eakene küll, oletame, et ehk abielurahvale tehasse erand, kui palvekirja sisse annad ja vastav komisjon selle on üle vaadand. Aga kudas uusi paarisi tekkida saab, kui seda soliitset vahemaad ära ei kaotata? Kui noored inimesed ei tohi koos mängida, laulda, tantsida ega palvetada, kudas nad siis nii kaugele saavad, et tuleks isu paari eita? Armastus ei idane, kui sõrmeotsad kokku ei puutu. Need käesilitajad peavad ju enne võerad olema, ega ükski noormees taha oma kaksikõele kosja minna, see oleks sootumaks riivatu.
On laps kord ilmale tuld, tahab ta tissi saada, tal tuleb mähkmeid vahetada, teda peab süles oidma ja kussutama. See kõik nõuab vüüsilist kontakti ja selle kontakti alapealkiri on armastus. Ei mina mõista arvata, mis vanuses lapsele tuleks ütelda, et aitab, nüid oled kolme meetri jaoks küps, laula ise endale unelaulu ja loe muinasjuttu. Ega väga vana inimesega teisiti ole. Kui ta lõpuks jälle on sama väeti kui imik, on talle armastust väga vaja. Ükski inime ei jää kunagi nii jõuetuks, et ta enam armastada ei jaksa.
Sportlastel on üks ilus motu, mida tasub meeles pidada. Iga teivasüppaja ja kaigaskargaja teab, et terves kehas on terve vaim. Aga see peaks ka tähendama, et terve vaimu ümber on terve keha. Mina ammutasin noorest peast oma vaimutervist just neist keelatud kogunemistest. Veel nüidki tahaks ikke vähemalt korra päevas oma Katat kallistada. Olen peris vana mees ja ühel päeval suren ma ära. Kas mind viib koroonaviirus vai miski muu tõbi, sel pole suurt tähtsust. Aga et mõni sõber julgeb tulla ja mu kirstule kolm pihutäit peent liiva puistata, see on mulle küll tähtis. Kui keski kavatseb mulle onnlain matusetalitust korraldada, siis jään protestiks igavesti elama.