On inimlikult loomulik vaibumatu küsimus: „ millal see eriline olukord küll lakata võiks, et harjumuspärasesse ellu naasta?“ Aga vastuseks napib maailma targematelgi tarkust. Ainus lahendus, nagu see ajast aega neil puhkudel, on ootamises. Ometigi ei ole see elu omaette südamesuletuses ega loiduses. Me saame olla armastuses muretsejad, tegusad kaasamõtlejad, inimelude päästjate tänajad, kõigile kurbadele kaasamõtlejad. Lootva südamega nähtamatule lootes, paludes. Ja kogedes, kuidas selles kannatuses pole mitte keegi lõpuni omaette ega üksi. Vahest üksiolemises ja tegevusetuses on meile antud aega eluväärtustele, inimsidemete haprusele mõtelda, olemuslikule, püsivale keskenduda.
See pole mitte meie aja uskmatuse tõve vallandumise tundemärk, et neil saabuvail pühadel jäävad kiriku uksed suletuks. Tunnistagem, viirus on rahvuste ja uskude ülene. Aga see mõistuslik tõdemus ei pea sulgema inimese südameuksi. Nii pühendatul kui ka pühendumatul lugemishuvilisel on antud võimalus leida lugemisriiulilt üks Vana Raamat, millel Piibel nimeks. On aega, et seda Raamatut üksinduses või miks mitte tasasel häälel üksteisele ettegi lugeda. Just seda vanaemade poolt pühaks peetud Raamatut, mille Sa kui üleliigsena kord aukartuses kodukirikule tagasi tõid. Ometigi just selles, esmapilgul elukauges paksus Raamatus on kätketud inimeste aastatuhandete elukogemus ja elamise tarkus. Ka tõbedest ja üleelamistest, kannatustest ja nende võitmisest, lootusetusest ja lootusest on seal otsekoheselt kirjutatud. Ja nii Sa võid leida, et meis ja ümbritsevas polegi midagi erakordselt uut.
Ei, mitte tundmatu tuleviku lootusetusest ei kõnelda Sinuga seal, vaid ülesehitava usu ja päästva lootusega, et see ahistus kord möödub. Inimene pole maailmaruumis jumalatult ihuüksi, vaid koos Lootusega. Jumala Poeg, keda siinne maailm Suure Reede sündmuses on käegalöönult risti löömas, on ka ahistuses ja kannatuses tõotanud olla inimesega, ka selles eraldatuses. Pühas Raamatus on kinnitanud, et seal, kus pelgalt kaks või kolm inimest Tema nimel koos, on Jumal ikka inimesega, mitte üks kord ja hetkeks, vaid igavesti, selle maailma ajastu otsani. Ka siis, kui meie oma inimsilmaga Teda ei näe.
„Kuid kes siis loodab seda, mida ta näeb,“ küsib kuulutaja Paulus kõnekunstiliselt tabavalt ja teravmeelselt. Pauluse sõnad kõlavad tänasesse aega, kuigi kuulutaud aastatuhandete taguse maailmalinna Rooma silmist lootust kaotanud kogukonnale. Tunnistagem, vaid nähtamatu lootus on see, mis meie seni vastuseta küsimuste kimbatusest tekkinud segaduse korrastaks.
Ajal, kui see maailm veel oma ärapäästmist ootas, kuulutab apostel sellele maailmale saabuvat päästet. Tänase maailma teadlased, arstid, halastajaõed, päästetöötajad teevad seda täna isetult, andes endast oleneva, et päästa inimest. Päästva ravimi puudusel teevad nad seda nähtamatule lootes.
Meiegi püüame leida kitsikusest väljapääsu teed. Rohkem kui pihkudest libisenud mineviku manamisest, saladuslike vandenõude õpetuste saatuslikkusest ja end vastastikku valestitehtu süüdistamisest saab tulu olla toeks olemisest, lootuse kinnitamisest. Ja ka unistamise ihk uuest seni paremast maailmast ei tohi olla alla surutud. Peame olema valmis kord sellest viirastuslikust unest taas ärkamiseks, ülestõusmiseks. Ja kuigi hirm, et endine olukord ei pruugigi nii pea taastuda, võib ometigi rajada lootuse seni veel nähtamatule, et see maailm kord taas ärkab loomulikule elule. Juba selleski seisneb suur lootus, et maailm on kauplemise ja kaubitsemise asemel valinud inimese ja tema tervise hoidmise.
Aga juba nähtava lootmine ei ole ju lootus, näib rõõmusõnumi kuulutajagi meie läbematust vaigistamas. Ja mis on siis inimese usk ? Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus, just nii kinnitab Jumalamees kodus taasleitud Vanas Raamatus. Maailma maade kristlased usuvad seni nähtamatu nähtavaks võidumärgiks. Ja see usk kingib ahistusest väljapääsu, raskemeelseilegi mõtteile kergendust Ajalooline Jeesus, Inimese Poeg, kes aegade koidikul kord poliitilistel põhjustel ristil suri, oli tõepoolest Jumala poeg. Päästja, kes läbi oma kannatusevalu inimkannatuselegi mõttekuse andis. Inimese temasse kogunenud süükoormast ja vastastikku süüdistamise painest vabastas. Sellele vahel nii süüdistavale ja ka süüdimatule maailmale kuulutas ta andeksandmist ja halastust. Oma surma läbi sai ta elu kuulutajaks. Oma ülestõusmisega kinnitatud inimesele igavese elu, mis ristimise sakramendis kinnitatud.
Ja neilgi ülestõusmispühadel tunnistab Kirik, et Kristus on üles tõusnud ja surmaga surma maha tallanud. Kristus on üles tõusnud! See on lootus ja seni veel kõige nähtamatute asjade tõestus.
Me oleme juba päästetud lootuses, ütleb paganate apostliks kutsutu Paulus.
Säilitagem lootust ja olge hoitud!
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja
Kalle Kadakas