Itaalia, Hispaania ja Iraani tohutut taudilevikut saab seletada sellega, et kõigis kolmes riigis on arvukalt odavat hiinlastest tööjõudu. Mida täiendati isegi pärast novembris COVID-19 avastamist. Rahvusvahelisi lende võeti ette kauem, kui oleks mõistlikult pidanud. Need – teadagi jõukamad hiinlased, kes Kanadasse on suutnud kodu luua, muidugi reisisid – ja aitasid siin riigis levikule kaasa. Alul Hiina poliitikud ei võtnud samme piire sulgeda, lennundust peatada. Kanada poliitikud omakorda lubasid rahvusvahelist, peamiselt turismi huvides reisimist. Liighilja suleti piirid. Mis tähendab, et koroonaviirus levib ühiskondliku kontakti, mitte reisimise tõttu. Hämmastav, et tänaseni mõni turakas ei saa aru kahe-meetri-reegli vajadusest, ei käitu mõistlikult, vaid isekalt. Ei saa aru, kuidas trahvid või isegi vanglakaristus leevendaks olukorda, paneks neid väheseid enesekeskseid teiste, mitte enese huvides tegutsema.
Sinofoobia inetu lõust näitab end läbi Põhja-Ameerika. Peamiselt võikate süüdistustega, seega sõnaliselt, aga on ka olnud raporteid füüsilistest kallaletungidest hiina päritolu inimestele. Kes ei ole milleski süüdi, isegi kui nad reisisid, kuna alul ei saadud aru viiruse võimust, kiirest levikust. Õnneks on neid juhtumeid vähe.
Häbi on kuuluda <I>homo sapiens</I> perre. Nii tegutsemine pole sugugi inimlik. Jah, äng valitseb, stress ja hirm suunab läbimõtlemata tegudeni. Kuid isiklikul tasandil nö arveid klaarida – sellest pole ju kasu. Oleme kõik võrdsed, samade õigustega ning põhiväärtus oleks ju teiste inimeste, vaatamata päritolule, hindamine, vähemalt rahule jätmine.
Kuigi tõsine kriis on toonud esile inimkonna heldust, lahkust ning headust, siis on miskipärast must-valge inimloomuses olemas. Viha ja raev on arusaadav. Suunakem aga seda kommunistide, kes vaid võimule tahavad jääda, poole. Mitte mõttetult oma enese hirmus haigusliku pelguse ohvriks langedes.
Tõnu Naelapea, Toronto
