Minu eas inimesed on paigutatud erikategooriasse, kellele praegune sunderaldatus tähendab praktiliselt elamiskeeldu. Eksisteerida tohid, elada mitte. Kui elamine on keelatud ja suremine kriisioludes tülikas, tuleb viimases hädas mõtlema hakata. Seda tegevust pole keegi veel taibanud ära keelata. Mõtlen ja meenutan nooruspäevi, mil kästi hallpead austada ja kulupead kummardada. Katsu nüüd end vales (vabandust – ebaolulises) paigas näidata, kohe lööb kopsakas rahatrahv su halli pea paistesse nagu pagari kassil.
Oma hingerahu hoidmiseks ja säilitamiseks vajab inimene kaht vastukäivat asja: seltskonda ja üksindust. Mõlemaid mõõdukas koguses. Nüüd, kus õel ja halastamatu viirus on meie hingerahu lodja ühele poole kardetavalt kiiva kallutanud, nii et parras juba rüüpab vett, tuleb selle jumaliku tasakaalu taastamiseks midagi ette võtta. Selleks otstarbeks on minu eraapteegis rohtu, mida meeleldi tasuta jagan. Ei, mitte siiski päris tasuta. Palun seda jagada sõpradega. Seda ei hakka iial nappima, see paljuneb jagades.
Rohu nimi on eluterve huumor ja selle toime on uskumatult positiivne. Kardetavat viirust see ravida ei suuda, küll aga selle sama hävitavat kõrvalprodukti – lootusetust, mille seemet valitsusjuhid ja massmeedia (loodetavasti ebateadlikult) külvavad. Lubage, et jutustan teile paar pisiseika ühest legendaarsest arstist, kes tegutses sõjaeelses Eesti Vabariigis Valga linnas. Ta nimi oli Johan Müllerson. Päritolult võruke, kes oma keelemurdele ja maamehelikult olemusele elulõpuni truuks jäi.
Doktor Müllersonil polnud kindlaid kõnetunde ega kindlaid tariife. Abi sai temalt igaüks igal võimalikul kellaajal, tasu määrati vastavalt abivajaja rahakotile ja tervisliku seisundi tõsidusele. Kui mõni rikas talumees või linnapürjel teda tühise asja pärast tülitas, väänas tohter talle selle eest kõva honorari. Vaesele ja hädisele vanakesele aga andis teinekord söögiraha. Doktor Müllerson oli läbinisti rahvamees, lisaks oma tohtriametile veel vabatahtliku tuletõrje päälik.
Hiljem ilmus Valka veel teine noorem arst, kes oli moodsama joonega mees, kartis kohutavalt batsille. Kui selle perre sündis esimene laps, palus tohtrihärra Müllersoni kui vanema kollegi lapsele vaderiks. Enne aga pani sellele tungivalt südamele, et see ristsetalitusele ei tuleks nende riietega, millega ta oma patsiente külastab. Müllerson tuli sellele palvele lahkelt vastu: pani oma pritsimehe mundri selga, läikima hõõrutud kiivri pähe ja tõstis ristilapse püha altari ees kätele. See oli ka tõesti ainus riietus, millega ta iial polnud patsiente külastanud.
Kui ta kunagi hiljem ristilast vaatama läks, kurtis noor kolleeg, et laps on kuidagi viril. Ei osanud arvata, kas hakkavad hambad tulema või vaevab last mingi tundmatu häda. Müllerson soovitas sõrmega katsuda, siis on asi selge. Märgates kolleegi kohkunud pilku, lisas kohe rahustavalt, et enne loomulikult desinfitseerigu sõrm: hoidku vähemalt viis minutit keevas vees.
Nüüd, kus ebaoluline füüsiline kontakt on ebasoovitav, on kontakt siiski soovitav ja oluline. Haarake telefonitoru pihku ja jutustage see lugu sõbrale, saate mõlemad südamest naerda. Kui te vaid teaksite, kui palju sellest abi on. Kindlasti olete kogenud praeguses olukorras sama mis minagi: telefon on äkki tumm, isegi tülikad tüngakõned on kadunud. Ometi on teada, et helilained veel viirust edasi ei kanna.
Mina sain siiski ühe kõne põlvkonna võrra nooremalt sõbralt, kes pakkus oma abi vajalike ostude tegemisel. Arvan, et tulen selle abita toime, kuid kõne ise tegi südame rõõmsamaks kui miljoniline loteriivõit.
Kas pole kummaline tõdeda, et vaevalt mõni nädal tagasi tohtis iga tuttavat kättpidi teretada ja lähedasi sõpru emmata (kas mäletate reklaami:hug is the best cure of all). Kui oskate hoida oma sõpru, olete õppinud telefoni teel tajuma embust ja kuulma naeratust, siis imestate, kui lihtne on kõik suur tarkus.
Eerik Purje
