Meie teeme Tallinnas oma kassiga „põksu“. Selle tarvis tuleb kükitada maadligi või laskuda neljakäpukile ja hüüda: „Reedik! Põks!“ Siis tuleb oranž kõuts tõtates su poole ja põksab / põksatab oma lauba sinu lauba vastu. See on tema äärmiselt sümpaatne tervitus, ühinemine laupapidi näitamaks, et oleme ühel mõttelainel. (Lööme laupasid, teeme põksu!) Mõned löövad lahtise peoga sõbra peopesaga kokku plaksu või patsu („Viska viis!“), meie teeme põksu. Põks – „kerge löök; seda saatev heli“.
PÕKSATAMA on korraks või järsku põksuma. „Süda põksatas rinnas.“ „Mehhanismis põksatas miski.“ PÕTKAMA on aga hoopis jalaga tõukama, jalaga lööma. „Sain hobuselt põtkata.“ Ja hea EKSS ütleb, et põtkima on kordavalt põtkama! „Kolmanda raseduskuu lõpul hakkab loode jalgadega põtkima.“ „Tallis põtkisid hobused.“ Põtkivad PÕTKADEGA – põtk on koib, jalg! Näide: Poisil on pikad, väledad põtkad. „Noh?” tipib köster kärsitult oma lühikestel, kuid jämedatel põtkadel. (Oskar Luts)
Aga loomulikult on PÕTK murdes veel midagi põnevat – parajalt sügav kalapüügikoht meres! „Püüsed lasti põtku.“
Kraavi kaldal PÕKSIS kogu aeg mootorpump. Süda põksus, pall põrkus, süstik põkkus (see ilmaruumis, mitte kangastelgede vahel kihutav) ja minu kaasa kurdab, et ma PUKSIN teda öösiti voodist välja, aga see on siis juba „puksti“, mitte „põksti“… Põrandale kukub ikka „partsti“.
Riina Kindlam, Toronto
