Oleks see pauk lastud vene nagaanist, oleks mul praega sussid kenaste püsti, aga eesti rabapüss ei tapa kedagi, lööb eal juhul ainult silmad rähma täis. Sedagi ainult siis, kui sind eestpoolt rünnatasse. Minul on kukal ikke tagapool nigu teistelgi inimestel.
Tulistajaks oli tüdinenud lugeja, kes pold teadlik, et nisukese riistaga ei maksa lahingusse minna, mis kontsa sihib, aga ninna laseb. Pahandas minuga sellesamuse hinterneti kaudu, et nüid olevat uue põlvkonna aeg, kus Karlale ainult siis ruumi jätkub, kui ta suu on ilusti krookspaelaga kinni tõmmatud nigu mulgi tubakakott.
Tean´d, kas see asi peris niiviisi on. Põlv võib ju uus olla, aga konn on ikke vana ja krooksub nigu mullu ja muistegi. Aeg on küll nisuke, et aega enam kellelgi ei ole. Kõik aina rabavad ja sibavad, aga kuskile ei jõua ja miskit tehtud ei saa, kui just minusuguste mõnitamist tegemiste vai saavutuste ulka ei arvata. Omal ajal mindi krüünesse linnulaulu kuulama ja valgeid pilvi vahtima. Nüid minnasse tebiilmoluhvon taskus ja pläkkperri näpus, terve sivilisatsijoon seljakotiga kaasas. Ei minu pea nisukest loodusearmastust jaga.
No eakene küll, mina olen arimata vana aja inime. Seda pole ma kunagi äbenend tunnistada. Aga üks asi on mul ikke segane ja järjest segasemaks läheb. Mispärast minu lorijutud ja muidu eietamised peaks kedagi äirima? Mina kirjutan neid sellepärast, et mul pole miskit muud teha. Aga kui uuema aja inimesed neist ei ooli, mispärast nad neid siis loevad? Endil igale poole irmus kiire.
Ma pidasin toimendajatega aru ja palusin, et muretsegu mulle anesulg ja potsku nähtamatut tinti, ma akkan sellega kirjutama. Siis saab nisuke kiri, et muidu ei näe, kui lase kuuma triikrauaga üle. Lugeda saavad ainult need, kes veel triikrauda mäletavad ja kasutada oskavad. Need, kes katkiste tsiinidega ringi lippavad, näevad ainult valget laiku ega mõista miskit arvata. Siis on kõik rahul, tüdinenud lugejad ja südinenud sugejad. Ühinenud pugejad kah.
Kargu Karla
