Olen Etsile onu, kuigi sugulus puudub, sest lastekeeli on vanem meesterahvas ju onkel. Just viisaka ja viksi Etsi, kes põle ammu laps, käest pärisin, kui ta taas mu mulli astus vajaliku ja kiidetud külma koormaga, et kas tohin adopteerida enesele sugulase. Õkva prõlla on õigõ aig nii tehä. Vaja, noh, vaimselt.
Noorsand jõllitas. Jälle vanakõbõkõ puhub segast, isegi enne kesvamärja mekkimist. Palus täpsustust. Mina vastu – on ju vennas-, sõsarlinnad olemas, aukodanikud neil, kas ma ei tohiks siis omaks võtta inemese, kes takka juba ammu surnd. Poiss läts pahvi. Asus juriidikat ja juudikat ajama, juuris ja puuris kuni pidurdasin, et see vaid too teoreetiline. Rahunes maha, vats enam ei vappunud, küsis – kellest juttu.
Nink, nigu vanast Iiumaal öeldi, saatsin ta rabanduse ääre. Ütlesin, et tahaks saada marksistiks. Tark Marx on mind hiljuti õpetanu, kuda olla ilmakodanik. Ets teab küll, et Karlaga oleme sõbermehed, aga toda vanemat, juba ammu koolnud Karli ei salli ta tepski. Õigustatult. Mede Karla on karkjalg, tollel teisel polnud tugegi, mil seista, aga vaata, mida ta kokku keeras.
Ju pidin jälle olema professori rollis. Et Julius, noh, on mind imponeerinud kaua. Lugesin äsja ta kirjavahetuse kogumikust hääd, seda uuesti, olin selle raamatu ostnud umma pool sajandit tagasi. Koroonaigavus viib uuesti asju lugema. Äi mäleta, kas toda või teist on varem loetud. Ainus mõnu, mis olemas, selles senektuudis. Olla ilma töllakil olekut küll on hää, kuid mäluta, oi kui kuldne on see vilets vanus. Küps nigu pruun banaan.
Vaat Julius Marx oli kuulus isegi. Kirjutas ka palju, meelen on ta vastus palvele, et vestet kirjutada, nii @800 sõnapikkuse. Julius vastas eitavalt, ep saa. Ta sõnavara olevat vaid kuuesajane.
Ets ikke oli pimedas. Mina siis kergitasin kulme, asetasin suhu mängusigari, pudistasin selle otsast tuhka – ja ta tabaski.
Justament. Sündinud Julius, püünenimi Groucho, ta võiks mu lihane onu olla, isegi hauast seletaks tänapäeval ehk paljutki. Grüß Got, mis maailmaga viltu ja väär. Ei muuta saa.
Vabarna Volli
