On kohti, kus seda vabadust pole olnudki. Hongkongis on jõhker punane Hiina surumas demokraatia nõudmised väevõimuga maha. Nüüd siis Valgevene, kus demokraatiat ei tuntagi. Sealsete slaavi hõimude ajalugu õieti algab nende asuala ühendamisegae Kiievi-Vene riigiga 10. sajandil. Mille killustudes sündisid vürstiriigid, tuntuim neist Polotsk (Połack). Valitsetud on neid Leedu ja Poola poolt, viimase jagunemistel taas ühendati praegust Valgevenet Vene riigiga. Ja 1917. a kehtestati seal nõukogude võim, mis kehtis N. Liidu varisemiseni. Kuulub täna SRÜsse asutajaliikmena, autoritaarne kord sellest ajast saadik silmakirjalike valimiste esitusega muule, vabale maailmale.
Rahvad, kes pole vabadust maitsnud ehk ei oska ka seda nõuda. Ehedamad näited on just need rahvad, kus kommunism kinnitas kanda – venelased ja hiinlased. Et slaavi rahvad pole kõik venelaste moodi, kinnitavad Poola ja Tšehhi riigid. Poola ametühing Solidarność (Solidarnost) juhtis vabaduse nõudeid, mis viisid Berliini müüri varisemiseni. Tšehhide sametrevolutsioon sündis tänu 1968. a. õppetunnile. Täidetakse täna Varssavi ja Praha käske, mis kuigi vahel karmid, ei ole võrreldavad Moskva ja Minski omadega.
Aastast 1994 on Valgevene president Alaksandr Łukašenka. Raudse käega valitsenud. Äsjastel valimistel kogus ta väidetavalt 80,23% häälest. Peamise oponendi Svetlana Tihhanovskaja saagiks vaid 9,9%, mida vaatlejad ei pea sugugi õigeks. Vallandusid protestid. Nõutakse häälte ülelugemist. Rahutuste tõttu on Tihhanovskaja pagenud Leetu, kust palub vägivalla lõpetamist ning toetajatelt, et need ennetaksid provokatsioone.
Kuigi protesteerijatel on kahtlemata õigus, võib olla aga ka teisi põhjusi kui vastuhakk, mitte vaid maailmas toimuvat jälgides, märatsedes, protestivaimus, kui mingi asi ei meeldi. Indrek Kiisler kommenteeris proteste ERRis, märkides, et Valgevenes on kodaniku väljavaated „nii materiaalselt kui ka vaimses mõttes olematud“. Protestid ei ole niisiis tingimata poliitiselt ajendatud kuid majanduslikult. Lisaks muidugi pandeemia pinged ja fakt, et Łukašenka, nagu Putingi, eitab selle realiteete ning tarvitab politsei ja militaarvõimu rahutuste taltsutamiseks.
Vabaduse püüdlused võtavad erinevaid vorme, nagu eestlastena teame. Teades sama hästi aga, et temperament ja ajalugu on Valgevenes õiguste nõudmistel takistuseks. Hoiame kaugelt pöialt.
Tõnu Naelapea, Toronto
