Mitte ainult majanduslikust perspektiivist, aga elukvaliteedilt, ka kiiresti reageerivate valitsusstruktuuride organiseeritusest lähenedes.
Möödunud pühapäeval oli ülemaailmne humanitaarpäev ja oli huvitav täheldada nii Kanada kui Eesti riiklikku lähenemist sellele, kuidas katastroofidele reageeritakse. Teadagi on pisike Eesti palju mannetuma rahakotiga kui Vahtralehemaa, aga kahtlemata täidab Maarjamaa oma rahvusvahelisi kohustusi, tagades sellega ka olulist riiklikku turvalisust, garanteerides, et kuulub demokraatlike ja abistavate riikide hulka. Seda juba 1998. aastast saadik. Humanitaarabi andmine, sealhulgas humanitaarabimissioonidel osalemine on Eesti välispoliitika oluline osa.
Välisminister Paet ütles ülemaailmset humanitaarpäeva märkides, et Eesti reageerib alati kohe tragöödiatele. „Meil ei ole küll iga kord võimalik olla kohapeal abistamas, kuid Eesti aitab loodus- või inimtegevusest põhjustatud katastroofides kannatanuid annetustega rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonidele või kahepoolselt, vastates riikide otsestele abipalvetele,” ütles Paet.
Loetelu on tänapäeval markantne: „Sel aastal on Eesti toetanud põua ja näljahäda käes kannatavate riikide − Tšaadi, Kesk-Aafrika Vabariigi, Nigeri ja Somaalia elanikke. Samuti oleme aidanud leevendada inimeste olukorda kriisikolletes − Süürias ja Lõuna-Sudaanis,” märkis Paet. Välisminister lisas, et Eesti on saatnud võimalusel katastroofipiirkondadesse ka oma päästemeeskonna liikmeid, näiteks 2010. a maavärinas kannatanud Haitile ning üleujutustejärgsesse Pakistani.
Välisministeeriumi info põhjal on Eesti aasta-aastalt kasvatanud oma toetust nii ÜROle ja teistele rahvusvahelistele humanitaarabiorganisatsioonidele kui ka Punasele Ristile. „Sel aastal on humanitaarabi osutamiseks planeeritud ligikaudu miljon eurot,” ütles Paet. Mis pole väikesele riigile sugugi pisike summa.
Kanadas omakorda märkis 19. augustit rahvusvahelise koostöö minister Julian Fantino, rõhutades riigi ajaloolist abivalmidust kriiside aegadel. Enam kui 90% inimestest, kes on loodustegevusest – orkaanid, uputused, maavärinad, jne – mõjutatud, elavad arenevates riikides. Tihti järgnevad katastroofile tsiviilrahutused või isegi relvastatud konflikt. Kui kohalikud valitsused on üle koormatud, siis on Kanada esimeste hulgas, kes appi tuleb.
Fantino rõhutas vabatahtlike rolli abiandmises, olles esimeste aitajate hulgas. Selletõttu on tänavuse humanitaarpäeva põhirõhk tänada neid vabatahtlikke, kes töötavad keerulistes olukordades, pikki päevi ja ohte eirates, olles mugavusriikide kodanikkudena eriti teadlikud, et sellega saab arenevaid riike mitte ainult toetada, aga olla inspiratsiooniks neile, kes ehk on kaotanud oma elamud, toiduvõimalused, isegi tervise. Mõni vabathtlik – eriti Aafrika mandril – on isegi oma eluga maksnud, ja neid soovitas minister Fantino eriti meeles pidada ja austada.
Selle aasta humanitaarpäeva teema oli „Mina olin siin”, Kanadas “I was here”. Infot ülemaailmse humanitaarpäeva kohta: http://www.un.org/en/events/humanitarianday
Tõnu Naelapea
