See kuntslik jahutus on nigu kõik ersatskaup, no ütleme puujalg vai klaassilm, ega ta õige asja vasta ei saa. Saksmannide aegu müidi poes puutallaga kingi ja paberinööri. Ühtetega komberdasid ringi nigu uimane part, teisega ei saand õieti kotisuud siduda ega obesevarast oksa tõmmata.
Inimeste külmusega on sama lugu. Mõni on endale nisukese jääkooriku südame ümbre kasvatand, et vii vai keset Petseri tulekahju, ikke ära ei sula. Käib ringi, keltsakamakas rinnus, ja arvab, et nii peabki olema. Ei pea ühti, inimesel olgu ikke pea jahe ja süda soe, mitte vastapidi.
Ead maasauna ja pehmet kasevihta oleks vaja. Vata saunas on külm ja soe õigeste ära jaotatud. Käre leil alla ja külm õlu peale, siis võid jälle nädali läbi ajada. Kirikus võib käia, aga saunas peab käima, see on vana põline tarkus.
Ei, täna ma ei taha kedagi enda manu, Katat ega Ärmanit kah mitte. Mõlemad on ütlemata kenad inimesed ja ausalt ütelda, rohkem mulle polegi järele jäänd, aga täna ajan nendetagi läbi. Kusta ja Viiu on mõlemad üpris äbarikuks jäänd, elavad tuima vanainimese elu, ei viitsi omavahel isegi tülitseda, mis mul neist enam. Aga poeg Ärman on teisest puust. Tema tuleb minu vanamehe manu ja kõneleb nigu omasugusega. Naine ja lapsed tal samasugused, nendest on rõemu.
Oma Kata kah. Tänitab mis ta tänitab, aga söök on mul laual, kamber prahist puhas, särgid-püksid pestud ja triigitud. Ükski äda ega tõbi temale külge ei akka, tema elab igavesti. Auakaevajad koolegu aigutamise kätta ära, minu Kata neile tööd ei anna.
Näetsa, siin ma olen, kasvai naera ennast. Ütlen, et mõtelda ei viitsi, aga mõtlen ikke. Teha kah viitsi, aga oma mõtted panen paprile ja läkitan teile, see ju tegemine. See tähendab, et mul on peale Kata ja Ärmani veel ulka sõpru, keda nime- ega nägupidi ei tunne, aga keda maha jätta ei raatsi. Nisuke teadmine ütleb, et elul on mõte sehes.
Kargu Karla
