Meil on olnud osalejaid nii Washington, DC ümbruskonnast Virginiast ja Marylandist kui ka New Yorgist, Delaware’ist, Connecticutist, Floridast ja Californiast.
Viimatine hübriid-koosolek tõi kokku viimaste aastate uue rekordi – 20 osalejat.
Aprillis oli meil esimene virtuaalne kohtumine, kus oli üksteist tore üle pika aja näha ja kuulda, et mis uudist ja kuidas kõigil karantiiniaeg läinud oli. On olnud ka kurbi uudiseid seoses uue pandeemiaga.
Püüame iga kord ka mingi ettekande või teema üle arutleda, näiteks aprillis arutlesime August Kitzbergi raamatu „Libahunt“ ja maikuus „Eesti naisluuletajad läbi aegade“ ning septembris-oktoobris rohkem koroonaviiruse teemadel.
Suvekuudel juunist kuni augustini tegime pausi, kuid alates septembrist otsustasime jätkata ametlikke koosolek-kokkusaamisi, nii isiklikult vabas õhus kui ka virtuaalselt ehk nii öelda hübriid-koosolek-kokkusaamistena.
Uued ajad nõuavad uusi meetmeid ja kohanemist uute oludega – päris mitmed on saanud virtuaalmaailma-tehnikast teadlikumaks, kuid eks ikka tuleb ette, et keegi ei kuule või ei ole nähtav. Kohapeale kokkusaamisele on tulnud vaid need, kes seda soovivad ja julgevad, võtmata mittevajalikke riske.
Oleme soetanud lainurk-veebikaamera ja lauamikrofoni, et kohapealseid õue-koosolekuid paremini kuuldavaks ja nähtavaks teha on-line’is osalejatele ning tuleb rõõmuga tõdeda, et seesugune võimalus on toonud osalejaid juurde.
Oleme ka pidanud teatud pidulikud protseduurid ümber mõtlema, näiteks kuidas nüüdsel pandeemia-ajal korraldada oma rebasele värvide üleandmist.
Meil on nüüd septembri-oktoobrikuust olemas pretsedent, kus rebane on saanud oma värvitekli ja värvipaelad pool-isiklikult/pool-virtuaalselt. Suuremaks pidulikkuseks ja tähistamiseks tuleb siiski oodata pandeemiaperioodi lõppu.
vil! Jaane Orav
kirjatoimetaja
