Autor väidab, et pillimeheks sünnitakse. Ilmar Tõnisson sai oma kolmandaks sünnipäevaks kingituseks suupilli. Mõne aasta pärast oligi ta hinnatud ja oodatud pillimees. See nimetus pole ehk küllalt aukartust sisendav, võib tunduda isegi alavääristav, kuid Ilmar jäi oma esimesele armastusele truuks. Ka siis, kui pillimehest oli võrsunud võimekas mitmetahuline muusik. Muusikuks õpitakse, helikunsti mäeharjale jõudmiseks tuleb läbida pikk arengutee.
Raamat tutvustab Ilmar Tõnissoni kui dirigenti, organiseerijat, muusikapedagoogi ja mis seal salata või häbeneda – pillimeest. Lisaks kui külalislahket võõrustajat ja kompromissitut kolkapatriooti. Taas julge väljend, kasutatud parema puudumisel – Pärnu ei ole Eesti maastikul just kolgas. Ilmar Tõnisson on asutanud ja mitmel pool juhatanud mitmepalgelisi orkestreid, kaasa arvatud puhkpilliorkester, džässorkester ja suupillikvintett. Solistina – või minugipoolest pillimehena – on ta mänginud lisaks suupillile klarnetit ja saksofoni. Ta on organiseerinud festivale ja rahvusvahelisi muusikakursusi, tema käe all on omandanud muusikalise erihariduse paljud noored muusikud. Muusikukarjäär viis ta mõneks ajaks Pärnust pealinna, kuid ta süda jäi kodulinna ja vedas lõpuks ka füüsilise olemuse taas sinna tagasi. Ta suvekodu Tahkurannas oli alati avatud kolleegidele ja muusikasõpradele.
Dirigendina oli tal võimalus reisida ka väljaspool Eestit, nii Nõukogude Liidu piirides kui ka Saksamaal ja Skandinaavias. Aastatel, mis Eesti iseseisvus polnud veel saabunud, kuid üha julgemalt ja nõudlikumalt uksele koputas, oli mäletatavasti võimalik teda tervitada ja tema dirigendivõimeid imetleda ka Toronto publikul.
Raamat on varustatud rohke kvaliteetse fotomaterjaliga, sisaldab raamatu autori intervjuu Ilmar Tõnissoniga, väljavõtteid Tahkuranna külalisraamatust, kolleegide ja lähemate sõprade hinnanguid ning juubilari mõtteteri.
Eerik Purje
