Enne põgenemist Rootsi jõudis Aleksander Loit teenida Saksa sõjaväe õhuvaatlejate üksuses Pärnumaal. Kui rinne hakkas varisema ja Saksa vägesid viidi Eestist ära, otsustas ta kolme kaaslasega põgeneda. Teekond viis Pärnumaalt Kihnu kaudu Ojamaale, kuhu 19-aastane noormees saabus 25. septembril 1944. Oktoobri algul toimetati ta Åtvidabergi laagrisse Östergötlandis. Põgenikepõli jätkus metsatöödel samas läänis, kuid juba kevadsuvel 1945 sõitis ta Uppsalasse, et ülikooli astuda. Kuna ta siis veel polnud kuningriigi kodanik, polnud tal lootust saada õppelaenu, nii et rahastas oma õpinguid restoranis nõudepesijana töötades. Ta valis järjekindlalt öise vahetuse, mis kestis kella kahe-kolmeni hommikul, sest nii jäid päevad vabaks ja ta võis käia loengutel ja seminarides. Töö ja õpingute kõrvalt leidis ta aega ja energiat mängida korvpalli Uppsala eesti skautlipkonna „Viiking“ vanemskautide meeskonnas ja võtta aktiivselt osa Uppsala Eesti Üliõpilaskonna tegevusest. Ülikooli lõpetas ta 1950. aastal, peaaineks oli ajalugu.
Pärast litsentsiaadikraadi omandamist 1955. aastal algas Aleksander Loidi aastakümnetepikkune töö ülikooli õppejõuna, kusjuures põhimõttelise vabariiklase Aleksander Loidi õpilaste hulka kuulus tollane Rootsi kroonprints, nüüdne kuningas, kes õppis Uppsala ülikoolis eriprogrammi alusel. 1975. aastal kaitses Aleksander Loit äärmise hoolikuse ja täpsusega koostatud doktoriväitekirja „Võitlus feodaalrendi ümber. Reduktsioon ja domeenipoliitika Eestimaal 1655–1710“, mida seniajani peetakse põhjapanevaks teadussaavutuseks. Tööd hinnati nii kõrgelt, et Aleksander Loiti autasustati Uppsala ülikooli auhinnaga Geijerska priset ning talle omistati ülikooli dotsendi tiitel.
Aastal 1981 sai Aleksander Loidist Stockholmi ülikooli professor ja Rootsi riigipäeva eriotsusega moodustatud Balti uurimiskeskuse juhataja. See võimaldas tal kutsuda ellu ülikooli teadusväljaannete sari „Studia Baltica Stockholmiensia“, milles tema toimetamisel ilmus kolmteist köidet. Ametikoht võimaldas Aleksander Loidil sihikindlamalt jätkata teadussidemete arendamist kolleegidega teisel pool raudset eesriiet, eeskätt Eestis, aga ka Lätis ja Leedus. Sellega oli ta alustanud tegelikult juba tunduvalt varem, näiteks ka aastail 1970–1996 tegutsenud Balti Instituudi juhatuse liikmena. Nii korraldadas ta 1980. aastatel ja kuni pensionile siirdumiseni 1993. aastal kümmekond teaduskonverentsi, kuhu kutsuti esinema ka teadlasi Baltikumist.
Kuigi Aleksander Loidi teadustöö keskmes on ikka olnud Eesti ajalugu 17. sajandil – sel alal oli ta kahtlemata rahvusvaheline autoriteet – on ta uurinud ka näiteks 1905. aasta revolutsiooni põgenike saabumist Rootsi, baltisaksa rüütelkondade poliitilist tegevust Eesti iseseisvuse väljakuulutamisele vahetult eelnenud ja järgnenud ajal, Eesti ja Rootsi suhteid 1920. ja 1930. aastatel ning muidki teemasid.
Aleksander Loidi tööd teadlasena ja teadussidemete arendajana on hinnatud väärikalt. 1989. aastal valiti ta Tartu ülikooli ja 1993. aastal Turu ülikooli audoktoriks. Kui Rootsis 1994. aastal seati sisse Hertsog Karli auhind (Hertig Karls pris, aastast 2014 Stora historiepriset) oli Aleksander Loit esimene, kes selle pälvis. Järgmisel aastal omistati talle Saksamaal, Bad Homburgis Baltimaade kultuuri uurimise eest medal Mare Balticum ning 2001. aastal Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk.
Inimesena oli Aleksander Loit heatahtlik ja abivalmis. Nooremaid teadusjüngreid aitas ja toetas ta alati hea ja delikaatselt esitatud nõuga. Ehkki viimastel aastatel kehaliselt nõrk, püsis tema vaim erk. Temast jääb soe mälestus.
Raimo Raag
