Kord küsis mult koolivend: ,,Miks on see nii, et pühakirjas on üksnes sellised mõtted kirjas, mis mõeldud vaestele ja nõtradele?“ Kui ma temalt küsisin, milliseid mõtteid ta sealt leida sooviks, vastas sõber mulle kindlalt, et ta sooviks sealt leida nii mõnegi mõtte edukaile, enesekindlaile, tervetele, võitjatele.
Jah, paljudel inimestel, nii edukatel kui neilgi, kes siinses elus rahutuna edukuse retsepti otsimas, näib raske olevat nõustuda tõsiasjaga, et Jeesuse tähelepanu pälvivad alati enamasti inimesed, kes on eksinud, puudulikud, vaesed, õnnetud, nõrgad, ühiskonna hierarhia redeli madalamal astmel.
See kolme tuhande aasta tagune lugu vestab meile juttu aga edukast Süüria väeülemast Naamanist (eesti k.: „armas on tugev ja tark mees“), Arami kuninga järel teisest. Naamanil oli olemas nii rahva tunnustus kui ihaldatud maine rikkus, ometi polnud ta õnnelik. Ta põdes üht ravimatut haigust See haigus polnud küll ohtlik tema elule, kuid väga koormav. Eneselegi ootamatul viisil saab ta abi sealt, kust seda kõige vähem oleks oodanud.
Väeülema majapidamises elas üks orjatar, kelle ta Iisraelist oli röövinud ja oma naisele kinkinud. Loomulikult ei saa me teada iialgi orjatari nime. Ajalooraamatuis kirjutatakse ju üksnes kuningaist. Kuid just orjatar oli oma isanda haigust tähele pannud. „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Saamarias. Küll see teeks tema pidalitõbist terveks.“ (2 Kuningate 5.3)
Väepealiku mure on suur. Justkui viimsest õlekõrrest kinni haaranuna klammerdus ta oma orjatari nägemuse külge. Selleks, et tervist tagasi saada, on ta valmis minema nii itta kui läände. Ta võtab kaasa tolle aja kohta uskumatu varanduse: kümme talenti hõbedat, kuus tuhat seeklit kulda ja kümme ülikonda riideid.(2 Kuningate 5.5) Ta pöördus Iisraeli kuninga poole, kaasas soovituskiri Arami kuningalt Iisraeli kuningale J(eh)oramile. Aga kui Iisraeli kuningas kirja oli lugenud, siis ta käristas oma riided lõhki ja ütles: „Kas mina olen Jumal, et ma võin surmata ja teha elavaks? (2 Kuningate 5.7)
Mitte kaugel Iisraeli kuninga kojast elas aga kuulsa Jumalamehe Eelija õpilane prohvet Eliisa (e.k. Jumal on aidanud). Kõigil Jumalameestel on ajast aega olnud kuningakojas vastuoluline kuulsus. Nende jutt on ettearvamatu ega vasta kunagi valitsejate ootustele. Nii pilgati ka prohvet Eliisat rahva hulgas „paljaspeaks“.
Eliisa oli rahva seas kuulus. Sest tema oli see, kes toitis rahvast, tema oli see, kes suutis põhja vajunud kirve tõsta pinnale, tema oli see, kes suutis surnud poisi taas ellu äratada. Ja Naamanil jäi jumalamehe jutu peale ainult pead vangutada ja leppida tõsiasjaga, et just niisuguse inimese juurest tuli tal ta abi leida.
Aga läheb sootuks teisiti, sest Jumalamees polnud otsustanud võõrriigi väeülemat vastu võtta ja talle tuleb vastu hoopiski prohveti käskjalg ning toob talle jumalamehelt teate: Mine pese ennast Jordanis seitse korda, siis paraneb su ihu ja sa saad puhtaks. (2 Kuningate 5:10) Milline kohtlemine! Nii ei tohi ju ometigi Suur Riigi väeülemasse suhtuda. Süürias on ometigi kuhjaga jõgesid, kus vanne võtmas käia? Mida suudab üks „solgine Jordan“ kui iga pisemgi Süüria jõgi on selgem ja puhtam. Naaman vihastub, teeb kannapöörde ja asub koduteele.
Ja taas on inimesed alamast soost need, kes teda, suurt Naamanit juba mitmendat korda aidata püüavad. Sulased ei suutnud leppida, et isand oma tervise iseenese kõrkusele ohvriks toob. Nad proovivad oma isandat veenda.
Ja väeülem kuulis kolma’t korda oma alamaid. Ta kümbleski seitse korda sogases Jordanis ja ennäe imet, ta sai oma tervise tagasi. Kannatused olid möödunud, haigus justkui käega pühitud, uus elu võis alata. Endine?
Esmapilgul näib Naaman olevat jäänud endiseks. Ta ei taha prohveti ees võlglaseks jääda ja soovides kõike omal moel tasa teha. Ta läheb hiilgavate kingitustega prohvet Eliisa juurde. Ta tahab nendega oma tänu üles näidata, kuid veelgi rohkem kui tänada, tahab ta näidata seda, kui suuremeelne ja suurejooneline ta on.
Ja taas sünnib ime. Jumalamees, see prohvet Eliisa ei soovigi osa tema varanduse hiilgusest, vaid lükkab kõik kingitused tagasi. Miks küll niimoodi? Tänapäeval küll ükski sensitiiv ega ravitseja ei näi nii talitlevat?
Aga sellepärast, et Eliisa on Jumalamees. Ta tunneb Teda, kes võõra väeülema tegelikult terveks tegi. Ja ka Süüria väeülem Naaman taipab viimaks, et see oli võõrarahva, Iisraeli Jumal. Ja nii palub ta oma valitsejat, et ka tema kodumaal palutakse just Iisraeli Jumalat.
Naamani lugu jutustab meile ka sellest, kuidas lihtsatest inimestest, kes selle ilma tuntuse ja au eest varjule jäänud, võivad saada vägevad abimehed – mitte Naaman pole selles loos kangelane, vaid just lihtsad inimesed – Iisraeli orjatüdruk, iseseisev Jumalamees Eliisa, ustavad sulased, kes aitavad tõelisel Jumalal inimeseni jõuda.
Ja viimaks on ju see Issand Jumal, kes Süüria väeülemale tervise kingib. Tänu lihtsatele inimestele avastab see üksnes ennast ja mammonat kummardav vapper ja ilus Jumala. Sest vägi saab nõtruses täie võimsuse (2 Korintlastele. 12.9 ) ütleb apostel Paulus.
Toronto Vana-Andrese koguduse õpetaja Kalle Kadakas
