Kui lüüa lahti kuldnoka peatükk Mall Hiiemäe raamatus „Väike linnuraamat rahvapärimusest“ (Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu 2017), on näha, et juba vanarahvas nimetas teda ekslikult mustaks „räästaks“ ning mõnel pool Rootsimaalt tulnud rootsi varblasteks. 20. sajandil on selle ilusa lauluga kevadekuulutajale antud rohkesti nimesid ning püütud tema hoogsat ja rütmikat „kõnet“ ka sõnades jäljendada: Va roetsvarblased, need nägeväd kah vihma. Kui vilistavad, siis tuleb ikka vihma. (Martna 1938); Vanarahvas ütleb, et musträästa laulus olla viis viit, kuus kõõrutust ja seitse siidisõlme sidumist. (Saarde 1931); Mustad matsud – kuldnokad laulavad igate keelde. (Ridala 1932); Rästas: „Koer putkas, koer putkas!… Mis sii ka on, mis siin ka on?… Kapralid, kapralid… Sõnniku vedu härgadega, sõnniku vedu härgadega… Aga vaat meil Ameerikas, aga vaat meil Ameerikas: apelsiinid, apelsiinid, sidrunid, sidrunid.“ (Kuressaare, 1934)
Riina Kindlam, Tallinn
