Olen mitmes asukohas vahepeal Jaaguga kohtunud – sõjapõgenike-laagris Saksamaal, kus ta oli skaudijuht; Kanadas, meil külas, kui ta teenis USA sõjaväes; Kalifornias, kus ta insenerina hakkas karjääri tegema; Long Islandil, minu pulmas, kus ta oli isamees; Metsaülikoolis Kotkajärvel; New Yorgis, kus ta tutvustas minule Fordhami ülikooli campust, olles ülikoolis professor; viimaks mina oma noorima tütrega ja tema oma abikaasaga nende uues korteris veel kord New Yorgis.
Jaak kaotas oma isa, farmatseudi ja Riigivolikogu liikme Karl Jürisoni, kui ta oli 9-aastane. Nõukogude Liidu julgeolek arreteeris Karl Jürisoni, kuna ta oli Kaitseliidu liige ja ta viidi Siberisse, kuna ei nõustunud tegema koostööd NKVDga. Jaak elas üle esimese N. Liidu okupatsiooni vintsutused, kui oli alles algkooli-õpilane. Jaak kujunes minule nagu vanemaks vennaks, mängides Nõmmel küüditatud sugulaste Puksovi pere kodus Saksa okupatsiooni ajal aastate 1942-1944 vahemikus. Teda hindasid kõik kui lahket ja elavat poissi.
Jaak põgenes oma ema Almaga Nõmmelt koos minu perekonna ja ühise vanaemaga. Asusime teele 22. sept. 1944. Põnev põgenemise lugu täidab mitu lehekülge eelpool mainitud raamatus. Saabunud Saksamaale, polnud Jaagu ja ta ema põgenemisel lõpp, kuna Jena ja Weimari ümbrus Lõuna-Saksamaal vahetati tehingus Venemaaga välja Berliini linnaosa vastu.
Saabumine Oldenburgi linnas asuvasse eestlaste Bloherfelde põgenikelaagrisse oli Jaagu tulevikule äärmiselt oluline. Tublid eestlased linna kolmes põgenikelaagris korraldasid noortele põhjaliku hariduse, nii et kui Jaagul oli a. 1949 eesti gümnaasium lõpetatud ja sõit USAsse sooritatud, asus ta kohe uues asukohas ülikooli kursustele, alustades haruldast akadeemilist teekonda.
Jaagu esimene kraad oli Bachelor of Science 1952. a Upsala College’is, kus teda vääristati nn Quantum Awardiga. Sellele järgnes teine Bachelor of Science, seekord Worcesteri Polütehmilises Instituudis 1954. Kui ta oli vahepeal sunnitud teenima USA sõjaväes, sai ta riigilt majanduslikku toetust, enne kui saavutas magistrikraadi elektri-inseneri alal Columbia ülikoolis 1958. a.
Vahepeal tegutses ta nooreminsenerina Teleregister Corporatsioonis, Stamfordis Connecticutis (1954) ja hiljem uurija-assistendina IBM Corporation’is, New Yorgis (1956-1957). Sellele järgnes töö insenerina Sperry Gyroscope'i juures Great Neckis (1958-1961).
Jaaguga 1962. a sügisel Kalifornias kohtudes oli ta inseneri alal mänedžer tuntud Rockwell International’i juures Anaheimis. Ilmselt hakkas ta loenguid pidama UCLA (University of California at Los Angeles) Extension’i juures aastal 1972.
Jaagu sõprused eesti ühiskonnas USAs viisid teda ühinema oma isa akadeemilise organisatsiooniga. Jaak oli nii a.1960 kui vahemikus 2007-2017 korp! Frat. Viliensise esimees USAs.
Aastal 1972 Ülemaailmsetel Eesti Päevadel Torontos kohtus ta kauaaegse tuttava Siret Jaanusega, kellega sõlmiti abielu juunis 1973. Siret Jaanus on tuntud kui silmaarsti ala teadlane ja okulaar-farmakoloog, olles sel alal ülikooliprofessor ja raamatute autor.
Kui Jaak oli lõpetamas tegevust töökohal Anaheimis, sooritas ta teisegi magistrikraadi – Master of Business Administration, Claremont Graduate University’s (1983). Samas ülikoolis saavutas ta doktorikraadi (1986) info-süsteemide ja vastava tehnoloogia alal. Ta asus professorikohale Fordhami ülikoolis New Yorgis 1990. Peatselt ilmusid temalt paar raamatut ja teaduslikke töid info-tehnoloogia alal, peamiselt aastatel 1995 – 1999. Fordhami ülikooli juures töötas ta kuni aastani 2002.
Aga temal olid ka teised huvid. Need olid Siretiga reisimine ja raamatute juures autorlus. Ta võttis isegi kursuse, mis käsitles seda oskust. Ja nii sündiski ,,The Last Train from Estonia“ (2016), mis peatselt tõlgiti eesti keelde. Jaagul oli järelikult paaril korral oluline Eestis külastada raamatukauplusi, kus toimusid tema köidete esitlused. Vahepeal oli ta mitmel korral käinud oma kodumaal ja kohtunud oma varem küüditatud sugulastega.
Raamat ,,Viimane rong Eestist“ on kingitus Jaak Jürisonilt eesti rahvale. Peab ju eesti rahvas oluliseks nn suurpõgenemist 1944. aasta sügisel. Need 70 000 eestlast, kes suutsid surmaohust läände põgeneda, jäid hoidma eesti rahva vabaduse tuld. Jaak Jürison oli üks nendest. Ja tema kirjeldused peamiselt aastatest 1944 -1949 on nagu kroonika eestlaste ajaloost.
Jaak Jürison suri New Yorgis 6. jaanuaril sel aastal. Teda jäid leinama abikaasa Siret ja lähisugulased Eestis ja Kanadas, viimased mitme järeltulijaga. Siinjuures tuleb mainida Sireti õde ja eriti õetütart, kes korraldas südamliku mälestusteenistuse 17. jaanuaril, kus teenis eesti õpetaja Connecticutis. Arvutiekraanil oli näha suurel arvul leinajaid USAs, Kanadas ja Eestis.
Puhka rahus, armas sugulane, oma kallima abikaasa, sõber, teadlane, autor ja isamaa poeg!
Andres Raudsepp
