Veel paar päeva tagasi sain peenralt maasikaid. Meie vaarikad on tohutu suured ja mustsõstrad on peaaegu nagu ploomid. Eesti mustikad, mis kasvavad metsas, on seest mustad. Praegu kasvatatakse ka siin kultuurmustikaid, mis on samasugused nagu mustikad Ameerikas – seest valged. Metsmaasikatel nagu -mustikatel on aiamarjadest täiesti erinevad maitsed.
Mulle meeldivad väga astelpajumarjad. Külmutatud astelpajumarju panen peotäie igasse toitu. Astelpaju on võlumari, millel on rohkesti raviomadusi. Sõmerpalus on suur astelpajuaed. Olin üllatunud, saades teada, et astelpaju käitubki nagu paju – kui selle oks puudutab maad, siis läheb see kasvama. Astelpajuaias fotosid tehes oli mul tunne, nagu kõnniksin džunglis. Mõned aastad tagasi olid eestlased päris hullud astelpaju järele. Tundub, et nüüd on see meeletus üle läinud. Tegelikult aga kasvatatakse neid sama edukalt edasi, ainult et saak viiakse Jaapanisse, kuna seal ei ole veel isu nende marjade järele üle läinud.
Astelpaju omadusi uuritakse nii eraviisiliselt kui ka Tartus maaülikoolis. Kohtusin seal selles küsimuses eelmisel talvel oma hea sõbra rektor Mait Klaasseniga. Temalt kuulsin, et saagi saamiseks peavad istikud kasvama viis aastat. See on päris pikk aeg investeerimiseks.
Eestis näeb ühelt TV-kanalilt saadet „Dr. Oz”. Nägin saadet, kus dr. Oz rääkis pestitsiidide kahjulikkusest tervisele. Kõige ohtlikumad ja vastuvõtlikumad on selles suhtes spinat, õunad, viinamarjad ja maasikad. On hea teada, et vähemalt oma talu saagis selliseid tervisele ruineerivalt mõjuvaid aineid ei ole. See tuletab mulle meelde ühte naljakat lugu, kui kord astus naaber meie juurest läbi ja küsis: „Kas sa panid maasikatele sõnnikut?” – „Ei, ainult natuke vahukoort,” vastasin mina.
Mul on üks hea suveretsept, mis kõlbab hästi ka lastele. Võta külmutatud mustikaid (neis on rohkesti vitamiine) ja pane koos värske piimaga „blenderisse”. Segamise ajal muutub piim külmade marjade tõttu paksuks nagu jogurt. Ja maitse jääb värske ning kosutav!
Helil on teine hea retsept. Tema laseb tikrid hakklihamasinast läbi. Selle rohelise massi paneme karpi ja pistame sügavkülma. Vajadusel võtame ja segame samamoodi „blenderis” koos piimaga.
Tomatitega aga sobib teha järgmiselt: lõika tomat neljaks, pane „blenderisse” ja põrista supiks. Hiljem võid sisse lõigata keedetud kartuleid, kapsast ja porgandit, lisada rohelisi herneid, tšillipipart ja mida iganes hing veel ihkab. Raputa hulka tilli, basiilikut ja peterselli. Natuke soola samuti. Lõpuks kupata kõik jälle „blenderisse” ja saad vaimustava köögiviljasupi!
Talveks on meil külma pandud väikseid plastikkotikesi maasikate, mustikate, vaarikate ja rabarberiga. Nii et kui elekter kaob ära kauemaks kui üheks päevaks, rikub see ära minu talve.
Selliseks rõõmuks elus ongi vaja oma aeda. Aga kui poleks Heli töökaid käsi, elaksin mina ikka veel purgisupi peal.
Viido Polikarpus
