Siinkohal võiks meenutada, et Leif Segerstam on kirjutanud pühendusteosed ka oma Eesti sõpradele: Peeter Liljele („Flowerbouquette No. 43E“, esiettekanne 1993.a Oulus) ja Eri Klasile (sümfoonia „Stretching Thoughts Towards“ (esiettekanne toimus Eri Klasi 80. a juubelile pühendatud mälestuskontserdil Tallinnas 2019.a).
Kõik mäletame kuninganna Elisabeth II külaskäiku Eestisse ja neid rahvahulki, kes olid teda Tallinna raekoja platsile tervitama tulnud. Teame sedagi, et tema kuninglik kõrgus ööbis vanalinnas, hotellis „Kolm õde“. Kui kuninganna Elisabeth II elust oleme lugenud juba oma kooliaegsetest ajalooõpikutest, siis tema galantsest abikaasast teadsime vähe. Pärast prints Philipi surma näitas Eesti TV dokfilmi printsi ligi sajandipikkusest eluteest ja nii olid mõistetavad Segerstami sümfoonias kõlanud suure trummi „paugutamised“ ja tormilisele merele viitavad mõjuvad orkestrilõigud. Muusikas kõlanud reaalsete viidete kohal kõrgus aga see miski, millele võimatu sõnu leida. Leif Segerstam kirjutas oma mälestusteose juurde kommentaariks: ,,/… /Minu kalevalalik-väinämöislaslikus südames värahtas muusikaline kujutelm, kuhu on kootud hääled ja meloodiad-harmooniad, milles on saunaaurus istuva veljeskonna soome sisu maik./…/
Pean tõdema, et selliseid intiimseid mõtteid, mis inspireerisid mind liikuma universumi või multiversiivsete maastike suunas, kus ma ise elaksin siis, kui minu aeg peaks saabuma, suudan formuleerida vaid muusikaliste väljendusvahendite kaudu.“
Mälestusteose ettekande ajal kõlas suur orkester ilma dirigendita. See aitas veelgi sümfoonia muusikasse süveneda, sest Segerstami atraktiivne, lausa müütiline kuju ei võtnud osa tähelepanu enda peale. Kuidas see aleatooriline juhustemäng, mis jätab pillimeestele partituuri tõlgendamisel suured vabadused, nii hästi kokku kõlas, on lausa müstiline. Ilmselt aitas õnnestumisele kaasa ERSO kontsertmeistriks kutsutud Mikk Murdvee, kes viiuldamise kõrval on ka dirigent.
Kontsert toimus ERSO 95. sünnipäeva ja Eesti Kontserdi 80. juubeliaasta hooajal. Seetõttu võimendus veelgi kontserdil kõlanud heliloojate valiku tähendus – Sibelius on enne sõda meie orkestrit Tallinnas dirigeerinud ja Eesti heliloojatega „Kuldse Lõvi“ kõrtsis vennastunud, Tšaikovski on oma viimasesse, 6. sümfooniasse sisse kirjutanud eesti rahvaviisi „Kallis Mari, kaugel elad“, mis mõjub ta kunagiste Haapsalu-suvede helge mälestusena. Segerstam ise aitab elus hoida Lydia Koidula suurt unistust „Soome sillast“, pühendades oma Eesti sõpradele mälestusteoseid ja käies siin aeg-ajalt ka dirigeerimas. Ja seda kõike kuldse ringi ooperimajades dirigeerimise ja kuulsate orkestrite juhatamise kõrvalt. Suur tänu talle selle eest!
Sirje Vihma-Normet, Tallinn