Noore kapteni isik kerkis Eesti meedias esile 1933. aastal, kui tuli ilmsiks, et üks tema laevadest tegeles salapiiritusveoga. Kas ja kuivõrd kapten ise üldse asjasse segatud oli, jääb igavesti saladuseks, kuid ta laev koos laadungiga konfiskeeriti Danzigis ja kaptenit peeti mõnd aega vangistuses. Skandaali paisutas suureks asjaolu, et üks laeva osanikest oli tollane sise- ja kohtuminister Vladimir Rooberg, kes lõpuks oli sunnitud avalikkuse survel tagasi astuma.
Tõelised ja ohtlikud seiklused seisid aga alles ees. Hispaania kodusõja päevil tegeles Jakobsoni aurik Yorkbrook relvaveoga. Sel ajal tuli meeskonnale maksta normaalsest tunduvalt suuremat palka koos mitmete lisahüvitustega, sest kunagi ei võinud teada, kumma sõdiva poole kätte laev võis sattuda. Nende riskantsete merereiside tulemused võimaldasid Jakobsonil ehitada Pärnusse uhke elamu nimega Kapteni Villa. Kahjuks valmis see alles 1938. aastal, vahetult enne Teise maailmasõja algust, mistõttu tal tuli sealt varsti lahkuda. Kapten toimetas oma lapseootel abikaasa Inglismaale sihikindla eesmärgiga, et laps sünniks Briti kodanikuna. Ta ise järgnes perele hiljem ja rajas endale Surreys uue kodu nimega The Chase.
Sõja ajal on kapten Jakobsoni tegemiste ümber teatud annus salapära. Ilmneb vihjeid seotusest Briti salaluurega. Ta veedab osa ajast Rootsis, kust tarnitakse Inglismaale kuullaagreid. Samal ajal tegeleb ta agaralt eestlaste meritsi Rootsi põgenemise organiseerimisel.
Londonis on tal head sidemed Eesti saadik August Tormaga. Ta osutab suurt abi majanduslike toetuse muretsemisel raskustega võitlevale saatkonnale. Ta on tihedalt seotud kirjastusega Boreas, mis uuesti alustas tegevust Rootsis ja mille hiljem üle võttis kirjanik Einar Sanden. Tema teene on kirjandusauhinna loomine Eesti Kirjanike Kooperatiivi aasta parimale teosele. Esimeseks auhinna saajaks osutus Arved Viirlaid oma romaaniga „Ristideta hauad“.
Vanal merikarul ei õnnestunud näha taasiseseisvunud Eestit. Ta lahkus 1973. aastal. Viisteist aastat hiljem järgnes talle abikaasa Asta. Kapteni Villa Pärnus aga sattus siiski mõneks ajaks tema järeltulijate valdusse. See tagastati autorile, kelle tütar Louise ilmutas piisavalt ärivaimu, et siirdus Eestisse, õppis ära eesti keele vähemalt suhlustasemel ja kaubitses alkoholiga. Kuigi ta müüs oma ettevõtte koos majaga a. 1996, võis ta rahuldustundega kinnitada, et oli saanud selles majas elada tunduvalt kauem kui vanaisa.
Sidemed Eestisse jäänud sugulastega taastusid. Autor tunneb heameelt, et suutis kirjasõnas jäädvustada oma vanavanemate pärandi rohkete fotodega. Teos on tõlgitud ka eesti keelde ja on saadaval kodumaisele lugejaskonnale.
Ääremärkusena tohiks ehk tähendada, et kapten Jakobsonil on oma sõprade-sugulaste kaudu seos ka Kanadaga. Üks ta häid tuttavaid oli kapten Bernhard Nelberg, kes lõpetas oma elupäevad Torontos. Lendurkapten Endel Susi, kes keerulisi teid pidi sõja ajal poolakana Briti lennuväkke sattus, abiellus Asta Jakobsoni õe Ellaga ja elas Peterborough’s. Asta teine õde Ilse Leetjärv veetis oma elu lõpupäevad Ehatares. Evald Jakobsoni vennapoeg Sven viibis Zedelgemi sõjavangilaagris siinkirjutajaga samas barakis, me mõlemad osalesime ka aktiivselt skautluses. Kui me koos teel Berliini alla rindele sõites lagedal põllul ründava Inglise eskadrilli eest varjuda püüdsime, ei osanud kumbki meist aimata, et meie võimalikuks elupäästjaks osutus eskadrilli ülem Endel Susi, kes Eesti lipuvärve märgates keelas tulistamise. See on aga juba sootuks teine lugu, mille siinkohal jutustamiseks on side kapten Jakobsoniga liialt lõtv.
Eerik Purje