ÜRO Julgeolekunõukogu on ainus ÜRO organ, mis saab vastu võtta täitmiseks kohustuslikke otsuseid, kusjuures üks selle viiest alalisest liikmest võib otsuse vetostada (alalisteks riikideks on ka Ameerika Ühendriigid ja Venemaa). ÜRO Julgeolekunõukogu oleks võinud aastatel 1946 kuni 1994 esitada Nõukogude Liidule ning Venemaa Föderatsioonile kuni tänaseni korraldusi lõpetamaks tegemised, mis olid takistanud „rakendamast üldise rahu kindlustamise meetmeid.“
Teise maailmasõja algatas Hitler Suur-Saksamaa loomiseks, mis hõlmas ka Nõukogude Liidu vallutamist. Peagi muutus sõja eesmärgiks Stalini tahe ,,ühendada kõigi maade proletaarlased“ Nõukogude Liidu osaks. Sõda lõppes Saksamaa kapitulatsiooniga 8. mai õhtul 1945. Selleks ajaks oli Nõukogude Liit jõudnud okupeerida ja annekteerida enamuse Ida-Euroopa riikidest. Saksamaad karistati räigete inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest, kuid Nõukogude Liitu on kuni tänaseni osa riike pidanud koguni Euroopa riikide vabastajaks. Nüüd teame, et Saksamaa kuritegude aeg oli kestnud neli aastat, Nõukogude Liidul oli aga lastud Ida-Euroopa riike oma kuritegelikus haardes hoida peaaegu pool sajandit – ilma et ÜRO oleks tajunud, et nende põhikirja alusel oleks nad pidanud alustama kohtumõistmist Nõukogude Liidu väga räigete inimsusevastaste kuritegude üle juba aastal 1950. Rahu kindlustamiseks oli loodud 04.04.1949 sõjaline liit NATO, mis ,,põhineb kollektiivkaitsel, läbi mille liikmesriigid nõustuvad välise rünnaku korral vastastikust kaitset osutama“.
Kuna Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa olid lubanud oma liitlasele, Nõukogude Liidule, võtta sõjas erapooletuks jäänud riigid oma mõjusfääri, oli Nõukogude Liit asunud sõja lõpu osas rakendama oma, sõjas olemise, eesmärki ning järeldanud, et mõjusfääri võtmine võib alatiseks püsima jääda. See järeldus on jäänud kehtima ka pärast seda, kui Nõukogude Liit oli end muutnud Venemaa Föderatsiooniks.
Nõukogude Liidu kuritegude karistamata jätmine on mõjutanud ilmselt Ida-Euroopa riike arvama, et Venemaa tahab riike, mis Nõukogude Liit oli Teise maailmasõja keerises annekteerinud, lähitulevikus sõjaga tagasi võtta. Arvama on hakatud sedagi, et kui riigi kaitsevõimekus on hästi kõrge, siis ei hakka teine riik oma võimusfääri jõuga suurendama. Ja nii ongi nende riikide (sh Eesti) tänased valitsused, keda Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa olid lubanud Venemaal oma mõjusfääri hõivata, keskendunud uue sõja heidutamiseks igat liiki relvastuse ja kaitsevõimekuse suurendamisele. Sõjavägede kõrgemad juhid on üldiselt kinnitanud, et sõjaväe ülesanne on ainult sõdimine ning sellest tulenevalt on kerge vastase heidutamiselt kiiresti üle minna sõjale, mis põhjustab nii vallutajale kui kaitsjale väga laialdast inimeste ja vara hävitamisi.
Päevakorda ongi tekkinud Venemaa ja NATO erimeelsuste lahendamine. NATO on lubanud siiralt Venemaaga suhelda, kuid samas on NATO kinnitanud, et neil on olulised sõjalised võimekused ja valmisolek kaitsta oma liikmesriike iga ähvarduse tõrjumiseks. Oluline on tõdeda, et NATO sõjaline valmisolek ja võimekus oleneb põhiliselt siiski sellest, mida Ameerika Ühendriigid tahavad saavutada nii enda huvides kui rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks. Senini ei ole ei ÜRO, NATO, Euroopa Liit jõudnud tõdeda, et rahvusvahelist rahu saab tagada vaid siis, kui l õpetatakse planeedil Maa kõikehävitavate relvade tootmine ning senini toodetute kasutamist hakatakse rahvusvaheliste seadustega oluliselt piirama.
Harri Kivilo
