Petserimaa Suveülikooli ja Tartu Rahu Põlistamise Seltsi liikmed lugesid detsembrikuu Setomaa ajalehest, et üks nende ajalooiidol tähistab Petseris õige pea oma sünnipäeva. Otsustasime talle õnnitluskaardi saata ja võtsime sinna omade allkirju. Tegevust nägid pealt luteri- ja õigeusu väärikad hingekarjased ja ühinesid meiega jalamaid. Suhtlesime Uspenski kiriku preestriga ja avaldasime talle kaastunnet, sest 103 aastat tagasi oli Tartus punaste poolt mõrvatudte hulgas ka Petserimaa juurtega märterpreester Nikolai Bezanitski. Ka oleme Uspenski pühakojast saatnud Tartu setosid nende viimsesse puhkepaika Petserimaale.
Tähtvere parki tulles oli põues kartus, kuidas üritus välja kukub, sest pole enam rivis mälestustseremoonia senist võtmeisikut, meie vabadusvõitluse tammiku üht hiiepuud Enn Tartot. Õnneks oli teatepulk sujuvalt edasi läinud ja kõik laabus nagu alati. Tänusõnad Mementole! Linn oli kõige kõrgemal tasemel esindatud. Kui seda üritust nimetada pojaks, siis Tartu rahu tähistamine võiks olla isa. Millegipärast on nii, et poeg teeb isale silmad ette. Rahumaja juures pole enam ammu linnaisasid nähtud, peaministrist ja teistest kõrgetest aukandjatest rääkimata. Äkki sel aastal muutub midagi, äkki mitte?
Hinge soojendasid kuperjanovlased ja kaitseliitlased, kes oma tseremoniaalmarsiga langenuid ja mälestussammast austasid. See oli ülev. Oleks vaja, et me kunagi ise, nagu 81 aastat tagasi, omaenda võitlusvõimelist Kaitseliitu laiali ei ajaks. Ülemjuhataja pakkus sel puhul lepingupartnerile pitsitõstmist Narva restoranis. Siin tuli mängu naaberriigi tippsõjaväelase ohvitseriau. Ta ei alandanud end oma osavõtuga Eestile hukatusliku lepingu pidulikust tähistamisest.
Tartu Rahu Põlistamise Seltsi nimel pani Merike Lumi mälestusküünla vabastajate sambale seal juba uhkelt seisnud Petserimaa laualipu ja põleva kalmuküünla kõrvale. Samas lehvisid seltsi auesimehe Osvald Sasko korraldatuna Eesti Vabariigi Viru ja Petseri maakonna senini okupeeritud ja annekteeritud alade unustamise vastu täies ilus Petserimaa ja Ingerimaa lipud. Et pidulikust sündmusest jääks jälg tulevikku, plõksusid fotoaparaadid ja surisesid kaamerad. Suur tänu Ivar Künnapuule, Erwin Parile jt.
Kui jälgisime hardunult mälestustseremooniat, helises minu taskus mobiiltelefon. Võrust tervitas meid sealne väsimatu vabadusvõitleja Olev Kasak. Ta juhtis tähelepanu sellele, et Tartu, aga ka Petseri vabastamisest võttis soomusronglasena osa hilisem Eesti tipp-poliitik Artur Sirk. Just tema oli see, kes vabastamispäeval kruttis lahti ülikooli peahoone karmilt suletud paraadukse ja heiskas majale sinimustvalge!
Niisugune oligi see keskpäevane mälestustund Tähtvere väljal, kus pärjad, lilled ja põlevad küünlad jäid meenutama Eesti rahvaväe võidukat lahingut Punaarmee üle.
Aldo Kals
