Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! Tn 9:18
Olulisemad ja kaalukamad asjad meie elus ei lähtu meie tegudest ja saavutustest, vaid Jumala armust. Eestlasel ei ole kerge selliseid ridu lugeda. sest me oleme ju alati laulnud, et ,,iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja“. Eestlasele on loomuomane kõige välja teenimine. Meil on veres vargamäelik võitlus tõe ja õiguse pärast ning tööga armastuse välja teenimine. Kõigil meil kumisevad kusagil Andrese sõnad ,,Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus!“ Ei tulnud. Kui vaja, oleme valmis uskuma parun von Münchauseni kombel, et suudame end ise juustest tõstes sügavaimastki mülkast välja sikutada. Ei suuda.
Meile on kõigile tuttavad Vana Testamendi kümme käsku. Olen kuulnud neidki, kes endale vastu rindu lüües ütlevad, et nad ei vaja mingit evangeeliumi ega armu, sest nad peavad kümmet käsku. Tõenäoliselt ei ole sellised inimesed süüvinud väga ei kümnesse käsku ega ka iseendasse. Paulus tõdeb päris trööstitult, et kõik me oleme pattu teinud ja Jumala aust ilma. (Rm 3:23) Aga evangeelium ei keskendu sellele, et meil on probleem (me oleme igavesti Jumalast lahutatud), vaid sellele, et meil on kingitud lahendus.
Jeesuse evangeelium on revolutsiooniline. Nii tolleaegsetele juutidele, kes ajasid näpuga toora seadusepügalates järge, kui eestlastele, kes tahaks ise ennast õndsaks töötada. Arm annab meile kõigile võimaluse. Arm andis võimaluse isegi Jeesuse kõrval ristil karistust kandvale röövlile. Arm on olnud Jumala otsus, mitte meie suurepärase soorituse auhind. Jumala riigis algab kõik sellest, et Jumal on midagi teinud ja järgmine samm on see, et meie oleme midagi uskunud ja tulemuseks on Jumala riigi ja tahte ilmemine meis ja meie läbi.
Jah, Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid, et me, öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult. (Tt 2:11-12)
John Newtonit tuntakse peamiselt tema laulu ,,Amazing Grace“ järgi. Ta kirjutas selle laulu, olles elanud küllaltki närust ja julma elu orjalaeva kaptenina… kuni Jumal kõnetas teda läbi tormi, mille kätte nende laev jäi ja ime läbi pääses. Jumal sai selle näruse minevikuga mehe kätte ja muutis ta elu. Olles kohtunud Jeesusega, muutusid tema igatsused ja perpektiivid. John Newton laulab: ,,Oo, arm, võrratu, sind kiidan ma, mind, õnnetut, päästsid Sa. Kord olin kadunud, nüüd leitud jällegi ja valgust uut ma näen.“
Kirikuisa Augustinus tõdes, et ainus viis pääseda patust on Jumala armu kaudu. Ta ütles: ,,Kogu mu lootus on vaid Sinu armul ja ei millelgi muul.“ Augustinuse jaoks on arm Jumala armastus ja soosing inimese suhtes, mida ei saa välja teenida ja see on meie jaoks kättesaamatu. Arm muudab ja kujundab inimese tahet nii, et ta on tahteline ja võimeline tegema head ning see kaotab igasuguse aluse vaimulikuks uhkuseks, sest me kõik oleme sõltuvad armust.
Üks mõjuvamaid armu kirjeldusi kirjandusklassikast pärineb Victor Hugo romaanist ,,Hüljatud“, kus äsja vanglast vabanenud Jean Valjean varastab preester Bienvenu lauahõbeda. Hiljem, kui Valjean uuesti korrakaitsjate poolt kuriteopaika tuuakse ja preestrile öeldakse, et mehe seljakotist on leitud talle kuuluv lauahõbe, ütleb preester korrakaitsjatele, et ta andis ise selle Valjeanile. Hiljem ütleb Bienvenu Valjeanile: ,,Ärge kunagi unustage, et olete lubanud kasutada seda hõbedat, et saada ausaks meheks. Jean Valjean, mu vend, sa ei kuulu enam kurja, vaid hea hulka.“ Just seda on teinud Jumal ka meie ,,lauahõbedaga“.
Ärme unustame, et Jumala arm on meile kingitud, et saada võimalus uuteks algusteks ning selleks, et me ei peaks kuuluma kurja ja pimeda, vaid hea ja valguse hulka.
Õnnistatud saabuvat sõbrapäeva!
Timo Lige
