Selle viisid läbi Tallinna Teeninduskooli kokaeriala õpilased, kes igast raamatust juhuslikult välja valitud retsepti järgi mõne toidu valmis tegid. Sellega hinnati väljapakutud retseptide paikapidavust ja retseptide kirjeldamise arusaadavust.
Kokaraamatute konkurss on üks osa igasügisese toidumessi põhiprogrammist. Messi avamisel kuulutatakse välja auhinnasaajad ja antakse üle aukirjad. Toidumesside korraldaja Tiit Sarve sõnul osales 2012. a kokaraamatute konkursil kokku 16 raamatut. Puhta töö teinud kirjastuse „Menu” kõrval esitasid konkursile raamatuid kirjastused Koolibri, Ajakirjade Kirjastus, Hea Lugu ning MTÜ Setomaa Tulevik.
Võitnud raamatu „Setost saarteni. Eesti perede lemmikretseptid” autor Heidi Vihma tutvustab oma raamatu kokkukirjutamise printsiipi järgnevalt: „See on omamoodi Eesti kulinaarse rahvapärandi kogu, mis sisaldab mitte profikokkade või toidutoimetajate fantaasiaid, vaid retsepte, mille järgi tõepoolest Eesti kodudes süüa tehakse. Ja tehakse ju ikka seda, mis maitseb ja millega harjunud ollakse. Nii võib öelda, et see on kogumik parimatest paladest, mida Eesti köögil pakkuda on”.
Raamatu jaoks materjali kogudes sõitis Heidi Vihma koos fotograaf Lauri Kulpsooga terve Eestimaa läbi. Perenaistele oli üpris raske seletada, miks peaks kõigile teadaolevatest roogadest retseptiraamatu tegema. Kui selles osas kokkuleppele jõuti, siis tuli ületada järgmine takistus – kuidas enam-vähemgi täpsed kogused retseptidesse kirja panna. „Meil polegi võimalik täpseid toidukoguseid öelda, sest enamuse toite teeme tunde järgi ja maitstes,” ütlesid perenaised. Nii olidki kõige sagedasemad mõõtühikud „silma järgi”, „pihutäis”, „paras sortsak”, „umbes pool klaasi” jne. Ometi said ligi sada „oma pere retsepti” universaalsete mõõtühikute abil kirja pandud ja ka fotodele jäädvustatud. „On selliseid retsepte, mis on emade ja vanaemade poolt kunagi vihikusse kirja pandud ja mida nende järeltulijad siiani teevad, aga on ka leidlikke roogi, mis küll toetuvad põlisele toidutraditsioonile, kuid kannavad uue aja vaimu ja on veidike teistmoodi tehtud,” täpsustab Heidi Vihma.
Ilmselt on paljudel meil lapsepõlvest meeles, kui maitsvad olid maavanaema toidud, mida küpsetati puupliidil. Emotsionaalseks lisandiks oli see, et pliidi ees pakul istus hallipäine vanaisa, kes tuld elus hoidis. Just need oma perele tehtud lihtsad toidud on nüüd kokaraamatu kaante vahele jõudnud. Kauni kujundusega raamatu värvifotodelt vaatavad vastu Eestimaa taluperenaiste rõõmsameelsed näod, kes teavad ühte suurt saladust – ka kõige paremast retseptist ei saa asja, kui sa toidutegemisse oma hinge sisse ei pane.
Sirvi Säde
