Tänavu on kaitsekulud 1,34 miljardit eurot. Järgmise 20 aasta vältel võib see lisada riigi väljaminekule 250 kuni 300 miljonit eurot aastas. Pevkuri arust isegi ehk pool miljardit eurot aastas, et olla võimalikult valmis igaks juhuks.
On oluline tihti kalendrisse vaadata, minevikku meelde tuletada. Kuna esmaspäeval möödus ka 79 aastat II maailmasõju lõpust, pärast Jaapani alistumist. Ning veel, et päev varem, 85 aastat eest 1. septembril 1939.a. algas see tohtult laastav ja inimelusid rohkem kui kunagi varem ajaloos nõudnud sõda, mille järelkajasid tunneme praegugi. Lisada tuleb, et alustati seda sõda kahe megalomaani sooviga oma piire laiendada, siis oli järg käes Jaapani impeeriumil. Kaks neist kolmest kurjuse ja terrori, surma pildujatest riikidest on vistiti hetkel mõistuse juures, üks aga selgelt ei ole.
Lisaks, et täna, 6. septembril 1991.a., tunnistas N.Liit Balti riikide iseseisvust. Kuid Euroopa pole sugugi 33 aastat hiljem turvaline maailmajagu. Selle tõttu loodigi 75 aasta eest NATO. Kuna möödunud sajandil oli kaks tohutu suurt relvastatud konflikti, mis pidid mõlemad olema sõjad, mis lõpetaks kõik sõjad. Ent tuumarelvade valla laskmine, et Jaapan ei võitleks viimase meheni, tõid uue hirmu. Algas pikk külm sõda.
Mis konventsionaalsusest saab aastal 2024 kirjutadagi – süütuid tsiviliste, peamiselt naisi ja lapsi tapetakse ikka õudsete relvadega mitmes maailma nurgas.
Pevkur rõhutas, et kaitseplaanide eelarve pole kivisse raiutud – kuna sõjatehnoloogia areng on näiteks droonide ja varitseva ründemoonaga, elektroonikaga liikunud tohutute hüpetega konventsionaalsest sõjast kaugemale. Mis konventsionaalsusest saab aastal 2024 kirjutadagi – süütuid tsiviliste, peamiselt naisi ja lapsi tapetakse ikka õudsete relvadega mitmes maailma nurgas.
Teemal võttis sõna ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu. Ta rõhutas, et Eestil tuleb seada piire. Selliseid, mis on riigi võimekuses ja ambitsioonis. „Kunagi me pidasime ulmeliseks teatud sõjaliste võimete soetamist … ja üha ulmelisemaks läheb.“ Pisike riik ei suudaksi hankida kõikvõimalikku tehnikat. Nagu näiteks hävituslennukeid. Peame lootma jääma teiste, märksa suuremate kaitsealliansi liikmete võimetele.
Sõjast küll ei soovi kirjutada ega lugeda. Kuid kui ei rehkendata tulevikuga, võib ajalugu korduda, palju kurvemalt, kui möödunud sajandil sai kogetud.
